Meenutusi Otto Taurist. 4. osa. Liikuv tehnika.

Kui me oma kooli tüdrukutega langevarjurite kursusel olime (1950. a.?), tulid ühel valgel suveõhtul sinna ka LAVÜ (Lennuväe Abistamise Vabatahtlik Ühing) noored purilendurid ja üks neist (Tauri Ott) oli eriti popp, sest tema tuli mootorrattaga. Eks me kõik tahtsime proovida selle riistapuuga sõita ja siis tiirutati kõiki plikasid kordamööda Supilinna tänavail.

Mind jäeti miskipärast kõige viimaseks ja koju viimise asemel sõidutati mööda Võru maanteed linnast välja kuni Ülenurmeni. Ja seal läks ratas "rikki". Terveks pidi ta saama alles siis, kui mina ise lõikan oma punaseks värvitud juustest temale ühe salgu ja mis kõige hullem, tagasi pidime sõitma nii, et mina juhin. Punnisin nõudmistele mitu tundi vastu, kuid lõpuks oli minu juuksesalk (aastakümneteks!) tema taskuraamatu vahel ja linna sõitsime nii, et mina istusin rattal ees ja tema taga.

Punase streptotsiidiga värvitud peast lõigatud juuksesalk sai leitud 09.03.2014 selliste paberite vahelt.

Kell oli 5 hommikul ja ema ootas püksirihmaga avatud akna juures. Peksa ma siiski ei saanud, kuid pahandamine oli võimas. Ilmselt järgnes ka koduarest.

Otto nägi tol ajal umbes selline siis välja ;)

Autojuhiload sai Ott arvatavasti tehnikumis ja mõnda aega töötas ta ka sõiduõpetajana. Teada sain sellest alles siis, kui juba abielus olles läksin autojuhikursustele ja tegin sõidueksamit. Eksamineerija küsis, et kas Otto Taur, kes oli olnud tema sõiduõpetaja, mulle ka kuidagi sugulane on. Ütlesin, et ei ole sugulane, on minu laste isa. Sellest piisas, et vaatamata minu kasinale sõiduoskusele sain siiski hindeks"4" ja load kätte.

Kui abiellusime, oli Otil mingi vene mootorratas, millega ta Gdovist Tartusse ja tagasi sõitis. Hiljem ostis musta värvi Pannonia.

Pildil Ott siis, kui ta hakkas lõunapoolt Peipsi järve Ouduvast Tartusse sõitma ja käntsu keeras. Foto peaks olema tehtud viiekümnendate lõpus ning mootorrattaks pruunikas-punane IZ 56.

Esimeseks autoks oli 1939. a. valmistatud Audi ja sellega sai Ott kõik oma tehnikumis õpitu ära kasutada. Vahel leidis kataloogist mõne sobiva traktori osa, vahel ehitas midagi ise  või hankis kellegi käest. Teele jäime ainult  korra ja peale ühe öö autos magamist said hommikul kõik asjad jutti aetud.

Meie pere autoks oli see 1963 - 1969. Kai teadis öelda, et mustal läikival autol olid sees tumepunased nahkistmed. Fotol on roolis Ene-Liis.

Üks Ene-Liisi FB kommentaar samal teemal: "Oli saksa ohvitseri omandusest sattunud peale sõda Leningradi ja sealt siis Eestisse. Sellel oli 6 silindriga mootor ja paljud veneaegsed traktoriosad kõlbasid osava Oti käes selle masina remondiks. Samasugune, kuid rohelist värvi, auto oli ka toonase Tartu Keemiatehase direktoril Aleksei Petrovõhhil. Meie Audi müüdi kuhugi Puhja kanti."

Varasem jutt seiklusest selle autoga siin ning Kai kirjutatud jutt masinast siin.

Ilmselt aastal 1962 või 1963 läks Ott ühel õhtupoolikul Tähe tänava garaaži autot remontima. Elasime siis Tiigi tänaval. Ärkasin hommikupoole ööd üles ja teda polnudki. Jätsin kaks väikest magavat last üksi koju ja jooksuga Tähesse. Garaaži uks oli lahti ja mees lamas üle kahe esiistme kõhuli. Kui karjatasin Ott, siis ajas pea kapoti alt välja ja küsis, et mis mul vaja on. Kella ta loomulikult sellise töö juures ei vaadanud.

Vahepeal oli meil kaks Žigulid (mõlemad mudel 01), neist üks ostuloaga oli saadud ja peale selle 6 - 7 aastast kasutamist teine, mis Mammil loteriiga võidetud (lugu siin). Krooni ajal sai soetatud Ford Sierra. Viimaseks autoks oli Toyota Camry, mille me kahekesi Hamburgist ostsime (lood sellest siin: esimene, teine, kolmas, neljas, viies).

Peale enda auto remontis Ott õige mitmel korral ka meie perekonnasõbra Vello autosid. Eriti osav oli Ott tema autodest mõlkide väljakoksimisel nii, et tal naine arugi ei saanud, et mees järjekordselt avarii oli teinud.

Kogu oma pika sõidupraktika jooksul oli Ott saanud ainult 2 rikkumist kirja. Üks oli Abjas, kus ta 50 km märgi alt 60-ga läbi sõitis ja teine Võru maanteel 30 km asemel vist 50 välja võttis.

Et inspektorid temasse "aupaklikumalt" suhtuksid, laskis ta autojuhilubade jaoks teha eraldi foto, kus tal oli seljas majori pagunitega  pintsak ja sellel kõik saadud medalid-ordenid reas. Naljakas oli, kuid mis seal ikka imestada, kõik aus värk ja oma teenitud.