SAKSAMAAL AUTOT OSTMAS I osa

   Oli september 1994. a. Mul tuli, nagu sageli, tahtmine reisida. Sellel ajal ei olnud nn. välismaa-turism veel eriti arenenud ja kuidagi ei leidnud võimalust minna Saksamaale proovima, kas saan keelega hakkama. Viimaks kuulsin, et Taisto-Reisid organiseerib nn. autoostjate reise, kuhu võetakse ka turistidena sõita soovijaid kaasa ja otsustasin sellest Otile rääkida. Minu suureks rõõmuks ja imestuseks teatas tema, et miks ka mitte. Sõidame koos ja ma ostan vast ka meile uue auto. Parimat varianti annaks otsida ja paari päevaga olid asjad korda aetud. Buss väljus Tartust ja samas parkimisplatsil vormistas Ott mingisugused dokumendid, mis olid seotud  võimaliku autoostuga. Tollimäärad olid tõusnud ja sellepärast organiseeris Pärnus asuv firma AS Augustas sõitjad oma firma esindajateks põhimõttel, et ostja saab veidi odavamalt oma asjad korda ja ka asutusele tilgub midagi. Mina sellest süsteemist suurt aru ei saanud, kuid milleks mulle mees, keda ma täielikult usaldasin!

    Kolmapäeval 14. septembril 1994. a.algaski meie bussireis läbi Läti, Leedu ja Poola Saksamaale. Seltskond oli kirju! Mäletan mingit koolitüdrukut Võrust, vanemat naisõpetajast pensionäri, kes teenis autoostmistega omale lisaraha, vist kahte-kolme abielupaari ja tervet salkkonda noori eestikeelseid uljaspäid, kes kogu aja jõid ja ropendasid. Peale bussijuhi oli kaasas väga sümpaatse oleku ja käitumisega noormees, kes täitis nii giidi kui ka tõlgi kohuseid. Teekonna-informatsiooni sai piisavalt ja Berliinis nägime isegi selle kuulsa müüri täissoditud jäänuseid.

   Ööbimisi tee peal küll ei mäleta, ju siis magasime bussis nagu sellel ajal tavaks oli. Reede hommikuks jõudsime Hamburgi, kus kohe mindi autohandlerite juurde ja õhtul sõitsime kolmeks ööks Neumünsterisse nn. noorte ühiselamusse. Kord oli seal range, ei tohtinud suitsetada, joomisest rääkimata. Eeskirjades on, et kui leitakse alkoholi, visatakse terve grupp kasvõi öösel välja. Kui tahad alkoholi suveniiriks koju viia, siis tuleb see anda administratsiooni juures asuvasse seifi hoiule.

     Hotellist jäi mulle meelde sakslaste kokkuhoid duširuumis, kus vesi järjest ära kadus ja edasi pesemiseks pidi uuesti nupule vajutama. Nüüd tundub see meile loomulik, kuid siis oli vähemalt meil kodus vesi nii odav, et tüdrukud lasksid  vannis olles kuuma vett kogu aeg juurde joosta.

      Palusin hotelli töötajatel võimaluse korral meie sugulase Jaan Kahro telefoni numbri üles otsida, kuid see jäi tulemusteta.Vastuseks oli, et Perleberg on ju endine DDR ja sealt on alati andmeid raske saada. Nii jäigi see telefoni vestlus ära. Kuuldavasti on isegi praegu endised ida- ja lääne-sakslased "eri rassidest" ja lääne omad suhtuvad ossidesse kui alamasse klassi.