Pühapäev on Saksamaal puhkepäev, s.t. peaaegu kõik poed on kinni, et ka müüjad saaks perega koos olla. Töötavad mõned turud, nagu näiteks Kieli linna autoturg. Kuna meil auto oli valitud, siis käisime turul niisama ringi ja vaatasime linnas suletud poeuksi ja kadestasime aknal olevat kaupa. Ostmishimu sai aga rahuldatud mingi väikelinna täikal. Ilmnes, et selliseid ettevõtmisi korraldatakse pühapäeviti vaheldumisi eri linnades. Leidsin märkmikust, et olin ostnud 3 paari papusid ja 2 ripsmetušši. Kellele järeltulijaist need läksid, ei mäleta, aga see on küll meeles, et need laste jalanõud oli niisked ja kuna mul ei tulnud vastav sõna saksa keeles meelde, siis ajasin sõrme taeva poole ja ütlesin - vihma ei saja. Selle peale vastas naeratav müüja- pesumasin. Tegelikult ei ole ma ka nüüd kunagi jalanõusid masinaga pesnud, kuid enne seda ma polnud niisugusest võimalusest isegi mitte kuulnud.
Esmaspäeval viidi meid siis Hamburgi liiklusametisse, kus Otil tuli mingeid rahasid riigile maksta ja parklas saime ka oma ostetud auto kätte. See viimane protseuur oli küll lihtne - samas autos andis müüja üle autovõtmed ja dokumendid, Ott võttis püksirihma vahel olevast spetsrahakotist raha ja andis müüjale. Sakslane oli üpris üllatunud sellise raha hoiukoha üle. Kui ütlesin, et sõitsime ju läbi Poola, siis noogutas arusaavalt. Nüüd palus mees ennast südalinna viia. Vahepeal käis ta aga kusagil helistamas ja siis äkki küsis korraks autodokumente tagasi. Mõtlesin tükk aega enne kui andsin. Tal olevat seal mingi allkiri puudus. Ma juba mõtlesin, et asi on kahtlane. Saime dokumendid tagasi, müüja lahkus ja meie naasime registriametisse, kust sai palgata mehe, kes meie auto Travemünde sadamasse sõidutas. Vastasel korral oleks pidanud auto Saksamaal registreerima ja vist ka Saksa juhiload muretsema ja kõik see oli kallim kui kohaliku mehe palkamine. Autojuhiks osutus Moskvast pärit endine vene kroonu ohvitser ja Otil oli temaga tee peal palju rääkida, seda enam, et siiani pidi ta vaikidest minu viletsat saksakeelset juttu kuulma.
Oli veel kaks asja, mis mind veidi rivist välja viisid. Esiteks ilmus sinna ka see mees, kellelt me alguses lubasime auto osta. Ta polnud seda äraütlemise sõnumit saanud (ma vist rääkisin samal numbril ühe naisega ja palusin edasi ütelda) ja oli nüüd muidugi püha viha täis selliste ebakultuursete inimest peale nagu meie. Teine asi oli see, et kui me uue auto juurest koos endise omanikuga korraks majja läksime, ei keeranud ta auto uksi lukku. Meie asjad jäid ju siis valveta! See oli jälle idast tulnud inimese rumalus - ma lihtsalt ei teadnud, et auto uksi saab kõiki korraga ka eemalt puldile vajutades sulgeda.
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar