SAKSAMAAL AUTOT OSTMAS IV osa

   Kes auto ostis, sõitis sellega Eestisse tagasi, kes ei, see läks bussiga.  Organisaatoritel oli ka broneeritud mõned kohad laevale, mis viis Travemündest Tallinnasse. Meil oli õnn koos umbes meieealise abielupaariga sinna koht saada. See palgatud venelane viis meid sadama külje alla parkimisplatsile ja sealt edasi oli juba oma asi, kuidas sa auto laeva saad. Õnneks oli kallak mere poole ja Ott koos selle teise mehega tõukasid mõlemad autod käsitsi sadama territooriumile, sest  autoga SÕITA ei tohtinud, aga lükkamise kohta polnud seadust. Teine abielupaar pääses kergelt tollist ja piirikontrollist läbi, aga meil siis jama alles algas.

    Esialgu ei saanud ma millestki aru, kuid siis teatati, et edasi minna enam ei tohi, sest auto päritolu on kahtlane. Kõigepealt pidin suuliselt seletama, kust me selle ostsime, kuna, palju raha maksime jne. Siis otsisin üles isegi selle kuulutuse lehe, mille omanik oli auto peale turul pannud, näitasin müügidokumente jne. Mulle näidati auto numbrimärki ja küsiti, et mis see on ja miks seda dokumentides pole. Aeg aina venis ja juba oli hirm, et laevale enam ei saagi, ehk võetakse auto ära ja rahast oled ilma ja vaata, et varguse pärast veel vangi ka ei panda. Viimasel minutil selgus tõsiasi, et see autot siia toonud mees võttis oma töökojast juhusliku numbri ja pani meie autole külge, et politsei kinni ei peaks. Vastostetud autol ju numbrit ei olnud. Ära minnes aga unustas selle kaasa võtta. Raha teenida ja seadusest kõrvale hoida oskavad, aga muutuvad liiga julgeks ja hooletuks! 

       Piirvalvurid olid lõpuks asjale pihta saanud ja viimasel minutil sai neil selgeks, kes meid sinna transportis, kust töökojast number ja auto pärit olid. Kuna dokumendid ja  mootori numbrid olid õiged, siis meie süüdi ei jäänud. Lõpuks pidin seletuskirja kirjutama. Lunisin küll, et kas vene keeles ei saa, seda oskan ma paremini, kuid ei lubatud. Olin juba paar lehekülge ära kirjutanud, siis tuli kõrgemalt poolt luba, et võib ka vene keeles. Nüüd olin mina uhke - lugege ja katsuge sellest saksakeelsest soperdisest ise aru saada, mulle aitab. Jõudsimegi õnnelikult laevale.

    Ega see laev suurem asi riist polnud. Nime ei mäleta, rohkem selline kaubaveo alus. Ott vaatas päästepaate ja ütles, et tormi küll ei tahaks, sest paadilauad lasevad vett läbi kuna praod on ainult värviga kaetud. Viiramise trossid ka roostes. Mina muidugi sellist asja ei jaganud, kuid tema sõnade peale olen hiljem palju mõelnud, sest täpselt nädal aega meie reisist hiljem läks Estonia põhja.