1960 - 1979. a. oli Ott otses mõttes rahava teenistuses, enne väiksema ja pärast suurema lennukiga lennates. Alustas sanitaarlendurina ja lõpetas lülikomandörina ja lennujaama juhatajana.
Tartus oli san-avio (sanitaar-aviatsiooni) jaam, mis töötas nii nagu praegu kiirabi. Kontor dispetšeri ja valvemeedikutega asus Maarjamõisa haiglate taga, väikelennukid olid ootevalmis Tartu Ülenurme lennuväljal. Kui juhtus mingi õnnetus või oli keegi raskesti haigestunud, siis olid lendurid need, kes tõid abivajajaid Tartu haiglatesse.
Tänu sellele, et Ott oli nn. kõrgeima miinimumiga lendur, kes või lennata ka väga rasketes tingimustes, organiseeriti talle koju telefon, et ta oleks iga hetk stardivalmis. Praegu ei suuda ise ka mõtelda et kunagi tõesti oli aeg, kus enamus inimesi pidi helistama kas tänaval asuvast putkast või tellima soovitud isiku postkontorisse kõnet ootama. Telefoni saamise järjekorrad olid aastatepikkused ja nii mõnigi suri enne ära kui endale telefoni sai.
Oli neid haigete toomisi - viimisi suhteliselt palju, kuid igapäevasest tööst ta kodus suurt ei rääkinud. Meelde on jäänud ainult erakorralised juhud. Ühel aastal oli sügava lumega talv ja kusagil Lõuna-Eestis raske haige, kelle juurde viivad teed olid täis tuisanud. Pandi siis lennukile "suusad" alla ja Ott tõi haige õigeaegselt Tartusse. Teisel korral maandus ta mehe kodumaja kõrvale põllule. Sellel haigel oli raske siiretega vähi vorm, et lõigati Tartus kõht lõhki, õmmeldi midagi tegemata kinni ja saadeti koju surema. Aastat kümme hiljem kohtus Ott toonase saatjaks olnud med. õega, kes ütles, et tal tuli hiljuti samale mehele (nüüd aga juba autoga) appi minna, sest ta oli murdnud jalaluu.
Sagedaseks tööks oli liikumispuuetega haigete Haapsalusse haiglasse ja tagasi sõidutamine. Korra tundis saatjaks määratud õde ennast halvasti ja Ott võttis siis mind tema asendajana Haapsallu lendamisele kaasa. Olin lausa vaimustunud Oti osavusest selliste haigetega ümberkäimisel. Nagu lipsti oli proteesilukud lahti tehtud, haige osavalt lennukiistmele pandud, rihmad ja lukud kinnitatud. Patsient ei jõudnud suudki karjumiseks lahti teha! Haapsalus vastu tulnud sanitar aga ei kavatsenudki ise tegutsema hakata. Ju siis seda tööd oli Ott varemgi ise teinud!
Üheks erijuhtumiks oli kahe lapse läkaköha ravimine, milliseks tööks hankisin arsti saatekirja. 4-kohaline väikelennuk oli tegelikult suhteliselt külm sõiduriist. Lapsed mähiti tekkide sisse ja viidi lennuvälja kohal tiirutades väga kõrgele ja siis sama moodi alla tagasi. Köha oli läinud nagu käega pühitud!
Kui Ott oli juba mõned aastad väikese lennukiga lennanud, tuli jälle kursustele minna suurema lennukiga lendamist õppima. Mind need lennukite margid pole kunagi huvitanud, kuid tean, et järgmises lennukis oli 4 asemel 12 kohta ja sellega veeti nii "saksu kui sõnnikut", s.t. oli vajadusel nii reisilennuk kui ka väetise külvaja.
 |
| Ajalehes Edasi 1967 Foto täissuuruses. |
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar