Pean tunnistama, et mulle kogu elu on meeldinud juudid ja mustlased, kuid viimaseid ma siiski veidi pelgan. Alati püüan hoiduda nendega liiga lähedasest kontaktist ja ennustustest. Seda kahel põhjusel - et nad mind ei tüssaks ja et nad mulle halba ette ei ennustaks. Nende pealetükkivusest vabanemiseks olen sageli kasutanud ütlust - olen ise ennustaja ja võin sulle nii mõndagi ütelda. Uskuma jäävad!
Olin ekskursioonigrupiga Sotšis, kui minu juurde tuli mustlasnaine lapsega süles ja kohe tahtis ennustama hakata. Ütlesin eellausutud sõnad ja silmapilk hakkas tema mind paluma, et ennustaksin. Mis mul muud üle jäi! Vaatasin talle näkku ja korraks ka kätt ja hakkasin seletama, et ta peab mehega ettevaatlik olema ja vist saab veel temaga 3 last, kuid mees pole truu jne. Ütlesin nii nagu Hermiine Jürgens oli enda tegutsemise kohta rääkinud - ära mõtle, vaid ütle kohe seda, mis pähe tuleb!
Järsku kostis minu pea kohal jäme mehe hääl, mis teatas, et ennustamine on keelatud. Mina kohe vastu, et ega mustlane ei ennustagi, mina ennustan. Selle lolli jutu peale hakkas koljati kasvu vene miilits naerma ja sõimamise asemel soovitas nii meil mustlasega kui ka meid nüüd juba ümbritseval 30-40 pealisel rahvahulgal kohe laiali minna. Mina kui korralik nõukogude inimene, andsin oma grupile käsu ruttu bussidesse minna. Mustlasenaine aga lausa jooksis minule järgi ja aina noris, et räägi edasi.
Teine lugu oli Tartus Raekoja väljakul. Mustlasnaine haaras käisest kinni ja tiris kangi alla, et anna 5 krooni ja ma räägin sulle tõtt. Mina vastu, et ma ka räägin sulle, et sul on maks haige, silmad kollased ja sa pead kiiremas korras arsti juurde minema. Selle peale tahtis ta mulle anda Saekoja tänava mustlaste maja aadressi, et ma ka teistele nende inimestele tuleks tervise kohta tõtt rääkima. Ma keeldusin ja ütlesin, et raha ei taha ja ilma selleta ka ei ennusta. Nii saingi tast lahti.
Ennustustega on nii, et nad on tavaliselt liiga üldised ja ega midagi erilist meelde kah ei jää. Kui kellelegi midagi üteldakse, siis on soovitav see kohe kirja panna. Mina ise olen liigagi sageli pidanud meenutama Äksi nõia sõnu, et vähki ei maksa mul karta, kuid selle alumise poolega tuleb väga palju tegemist teha. Need sõnad lausus ta siis, kui mul oli ainult 2 last...
2 kommentaari:
See esimene lause (ja muu jutt muidugi ka) on ilmekas näide veelkordselt, et ema lapsepõlve öökapi raamat on olnud "Kuidas võita sõpru ja mõjustada inimest".
Mulle see ennustamise värk väga ei meeldi. Ühelt poolt on muidugi põnev piiluda seda, mis ehk tulla võib, aga tekalt ma ikke kardan kah, eriti mustlasi.
Postita kommentaar