Dalmaatsia III osa.Linnad.

Mõlemat reisi seob Dubrovnik, kus käisin kohaliku giidiga ekskursioonil 2 korda. Kuigi olin virtuaalselt interneti kaudu selle linnaga tuttav, oli vaade lennukilt ikkagi vapustav - nagu mingi mängulinnake, mis terves ulatuses müüriga ümbritsetuna ripub türkiissinise mere kohal. Omaette elamus oli üle tunni jalutada nendel müüridel, mis korra tõusevad ja siis jälle langevad. Kukkumise hirmu ei olnud, sest kõik oli turvaline, kuid ainuke väike viga oli see, et augustikuumuses olid rauast trepikäsipuud kohati nii kuumad, et neist kinni haarata tundus vahel isegi valus olevat. Minu õnneks oli seal neid ilunautijaid täiesti parajal määral, keegi mööda ei trüginud ja selja tagant kannale ei astunud. Kõnnid veidi ja siis naudid vaadet kas merele või mägedele. Vanalinnas kõndides olid muidugi kõik tänavad turiste täis ja keskse laugelt kulgeva peatänava valge marmorsillutis oli sajandite jooksul lausa jääsiledaks lihvitud. Sellest kahele poole sirutuvad trepptänavad olid mulle nii tuttavad, et tundus nagu oleksin mingis eelmises elus seal juba käinud. Igal pool kees elu - kitsad uulitsad täis restoranide laudu, suveniiripoode, lahtisi müügilette ahvatlevalt kenade ehetega jne. Veidike jahedust ja istumist sai kirikuid külastades.

Sarajevost, Bosnia-Herzegovina pealinnast meenub esimesena kanalisse surutud jõeke oma rohkete sildadega, mis siis veevaesena läbi linna jooksis. Südalinnas asuv kaubaputkade kogum sarnanes Marokos Marrakechis juba nähtule, kuid oli sellest millegipoolselt euroopalikult "kultuursem". Omaette elamus oli seekord gastronoomiline - rahvuslik lõunasöök kohalikus restoranis ja kohvi joomine tõelise idamaise vaibaparadiisiga ühes ruumis asuvas kohvikus. Ka mošeesse sai vabalt sisse astuda ja keegi ei tulnud sind välja ajama või keelama vaiba peale astumist nagu oli Casablancas. Kahjuks jäi käimata muhamedi kalmistul! Sellesse linna tahaks veidi pikemaks ajaks tagasi minna!

Belgrad, Serbia pealinn oli minu jaoks natuke liiga kultuurne ja mõnes mõttes igav, kuid õnneks oli seal Sava ja Doonau jõe ühinemiskohale ehitatud kindlus osaliselt retaureeritud ja suure pargiga, kus oli aega mitmeid tunde ringi kolada. Vaade kõrgelt mäelt päikese loojangu ajal oli vapustav.

Budapestis, Ungari pealinnas, olin varem põgusalt viibunud, aga minu rõõmuks tehti reisi ajal seal mõnetunniline peatus ja ma sain külastada neid kuulsaid terme, mis tõesti ei olnud üle kiidetud. Käisin sealt basseinist basseini ja nautisin veerõõmu täielikult.

Teise reisi ajal sai näha tõelisi Dalmaatsia pärle, üks linn uhkem kui teine. Mõnes mõttes on nad ju kõik sarnased, sest on ehitatud mägede nõlvadele, majad on valdavalt punaste katustega ja valget värvi. Palju kasutakse ehitiste puhul kohalikku materjali - valget marmorit. Erinev on aga iga linna süda, see kõige vanem osa. Tegelikult peaks iga kirjelduse juures olema vähemalt üks pilt ja südalinna kindlustatud osa plaan, kuid minu arvutikasutamise oskused on selleks liiga napid. Ehk mõni järeltulijatest hiljem aitab seda lugu täiendada!

Põnevaim nendest oli pisikese Korcula saare samanimeline linn. Niigi väikeste ja kitsaste tänavate kõrval kõrgub veelgi kitsamate treppidega tänavatega kindluse osa, kus ainuke lamedam koht on kirikuesine lapike maad. Mõnele tänavale minnes kaalud mõttes oma puusa laiust, et kas kannatab ilma teist inimest puutumata möödumist välja. Sooja ja sumeda õhtu saabudes olid tänavakohvikud ikka veel rahvast täis ja vahetult kindluse müüri ääres asuvas ilma katuseta kirikusuuruses müüridega ümbritsetud ruumis toimus kohalikke traditsioone imiteeriv mõõgatantsu etendus Moreška. Kahte leeri jagatud mehed esitasid üha kiirenevas tempos oma tantse ja mõlemas käes olevatest lühikese teraga mõõkadest lendasid löökide puhul tulised sädemed. Vaadates meeste nägusid, oli selline tunne, et nüüd lähevad nii hasarti, et vastu teise mõõka löömise asemel hakkavad päid maha lööma. Kõik lõppes õnnelikult, ainult aegajalt kaotas mõni mees oma mütsi, mille ta järgmise tantsu ajal jälle üles võttis.

Sellele saarele ja sealt tagasi viis meid kohalik laevuke 20 minutiga. Oma bussi jätsime Pelješaci poolsaarel asuvasse Orebici linna. Seda oli varemalt kiidetud kui peaaegu ainust randa Dalmaatsias, kus kivide asemel on liiv. Veetsime seal suvitades pool päeva. Oli küll mingi kruusasegune värk, kuid meie Narva-Jõesuu või Piritaga võrdluses jäi tugevasti alla. Kõige mõnusam supelda oli ikkagi meie oma hotelli rannas koduses Neumi linnakeses, mis oli niisama vaikne ja väike kui eelnimetud Orebic. Ilmselt olid mõlemad linnad ühevanused ja kohandatud peamiselt puhata armastavate turistide vastuvõtuks. Mõlemas olid nii hotellid, restoranid, supelrand kui ka poed.

Hoopis teist masti linn oli Split, mille südames oli vaatamisväärsuseks peale suure laevastikuga meresadama veel Rooma keisrite aegne väga suur Diokleanuse palee, mis tegelikult on terviklik vanalinn oma tüüpiliste tänavate ja majadega. See kompleks on samuti UNESKO kaitse all nagu ka Dubrovniku kesklinn.

Nüüd tuleb veel tingimata nimetada mereäärset kaunitari, väikest Trogiri linna oma katedraaliga, kuhu ilma rahata sisse ei lastud, kus on suhteliselt suur turg ja palmidega rannapromenaad. Ka selles linnasüdames oli tore omaette jalutada, piiluda siseõuedes asuvatesse restoranidesse, kohvikutesse ja kõrgete müüride vahel olevatesse koduõuedesse, kus kasvasid pottides lilled ja üleval taeva all kuivas pesu.

Omaette teema on Sloveenia pealinn Ljubljana ja Horvaatia pealinn Zagreb. Nendest järgmises loos.