Dalmaatsia IV osa

Sloveenia pealinn Ljubljana on mägine nagu kõik eelnimetatud linnadki. Vanim osa on kindlus, kuhu jalgsikäijad pääsevad tõstukiga. Vaade ülevalt on muidugi vapustav, kuid ega all-linnale ka midagi ette heita ei saa, kuigi jõgi on suviselt veevaene. Kevadeti pidi seal isegi laevaekskursioone korraldatama, kuid momendil ilmestasid kaldaid välikohvikud. Omapärana jäi meelde draakonikujudega sild ja selle juures asuv turuhoonete kompleks, raekoda, kus oli isegi pühapäeva õhtul avatud tasuta kunstinäitus.

Selle riigi tõmbenumbriks on aga kuulsad Postojna kartsikoopad. Mõtlesin, et mis seal siis ikka nii erilist on, sest olen käinud koobastes nii Kaukaasias Novõi Ohhonis, Tšehhis Konepruškes, Austrias Hinterbrühlis, Belgias Namuri lähedal, rääkimata kodustest devoni ajastu liivakivikoobastest Petseris, Piusal ja Kuramaal. Aga asi oli korralduses ja mastaapides! Omaette elamus oli juba pealt lahtiste vagonettidega pikk rongisõit maa alla ja tagasi, rääkimata korraliku libisemisvastase kattega ja turvakäsipuudega kõnniteedest maa all. Kõndisid giidi järel ühest kaunist kohast teise ja nautisid ligi paar tundi looduse poolt kujundatud kunstiteoseid. Ilu oli nii palju, et lõpuks meeled keeldusid seda kõike vastu võtmast ja soovisid, et asi juba otsa saaks! Õnneks tegin ekskursioonigruppide komplekteerimisel õige valiku ja kõndisin koos saksakeelse seltskonnaga. Meid oli võrreldes "inglastega" kümme korda vähem ja sellepärast oli hea giidi kuulata ja ka kõndida sai nii, et keegi sulle peale ei astunud. Aga kõige ilusam koopaelamus oli siiski Kaukaasias, sest seal oli lisaks looduse loodule värvilised tuled ja sümfooniline muusika! Ka tulede kustutamise efekt üle suure kuristiku viiva raudsilla peal oli mõjuvam kui siinne korraks tulede vilgutamine. Loota siinses koobastikus vaikust sellise rahvamassi puhul on muidugi utoopia!

Külastasime ka omapärast Predjama mägilossi, mis on nagu linnupesa ehitatud kalju külge. Kunstlikult ehitatud ruumid lähevad sujuvalt üle koobasteks ja kõik see kokku on väga huvitav. Loss olid ka vastavalt ajastule möbleeritud.

Horvaatia pealinn Zagreb jättis mulle koduse mulje, samuti kui varem kirjeldatud Sarajevogi. Zagrebi vanimasse osasse sai minna analoogselt Ljubljanale tõstukiga, kuid siin olid muuseumi asemel sarnaselt meie Toompeaga riigi valitsusehooned. Mõnus oli istuda all-linnas asuval keskväljakul päikese poolt soojendatud kivipinkidel ja kõndida imevanade plataanide all purskaevudega pargis.

Muude hüvede ja vaatamisväärsuste hulgas on Horvaatia tõmbenumbriks kahtlemata UNESCO kaitsealune Plivice järvede rahvuspark. Kujutage endale ette, et kusagil kõrgel mägedes on järv, mis on veega nii täitunud, et kõik ei mahu sinna ära ja siis see hakkab nagu täisvalatud kauss üle ääre ajama ja tasapidi täidab kõik allpool olevad lohud. Mõnest mäest kukub mitme joana kõrgelt alla, mõnest tuleb laia madala kosena. Nii moodustubki terve järvede kaskaad ja kõik see on pärjatud imekaunite mägedega. Mägede nõlvadele on rajatud suhteliselt primitiivsed kõnniteed ja üle märgade kohtade laudadest või propsidest purded. Ei oskagi otsustada, kas see on nüüd positiivne või negatiivne asi, et Horvaatia pole veel Euroliidus ja siin ei kehti euronõuded! Kui läheksin üksinda või väikese seltskonnaga matkama, siis tahaksin küll, et kõik oleks looduslik või ainult veidi järel aidatud, kuid siin on asi siiski hoopis teine. Need kümned tuhanded inimesed, kes seda imelist kohta iga päev külastavad, ummistavad kõik teed ja rajad. Üksteisest möödumine on sageli seotud suurte raskustega, grupid voorivad nendel kilomeetrite pikkustel radadel igas suunas, ohtlikel kohtadel pole mingeid tõkkeid ega käsipuid. Isegi kui peatud mõneks minutiks, et nautida mõnd imekaunist vaadet või pildistada, siis tingimata voorib su silmade eest mööda paarkümmend turisti. Suhteliselt hästi oli aga korraldatud piletimüük, lühike laevasõit üle ühest kõrgemal asuvast järvest ja autorong, millega sai tagasi matka algpunkti tagsi sõita.

Nüüd ongi minu unistuste reis lõppenud ja kui keegi saab sellest kirjutisest samasugust innustust nagu mina kunagi oma õpetaja jutust, siis olen ma oma missiooni täitnud.