Minu unistuste maa Dalmaatsia Aadria mere ääres.I osa

See reis algas juba imeammu, kui õppisin veel Tartus Lina tänava koolis. Meie geograafia õpetajaks oli kooli direktor Elmar Einasto, kes jutustas imelisest kohast kusagil kaugel lõunamaal. Rääkis mägedest, karstikoobastest ja soojast sinisest merest. Sellest innustatuna tahtsin ma minna ülikooli õppima just geograafiat, kui minu õnnetuseks oli seal see võimalus, et võidakse peale lõpetamist suunata õpetajaks ja sellepärast valisin erialaks geoloogia. Möödus 60 aastat ja 2008. a. minu unistus täituski!

Ma olen ju saanud küllalt palju reisida, aga peale Oti surma

2004. a. tuli ellu pikk paus, kuna ei tahtnud kuhugi minna ja miski uus asi enam ei pakkunud huvi. Möödunud aastal aga tärkas miskipärast selline imelik mõte, et võtaks ühenduse kauase leivaandja Perereisidega ja kuulaks, mida nad huvitavat pakuvad. Pakkusidki reisi Aadria rannikule. Käisin seal, jäin sõiduga väga rahule ja mõtlesin, et see on nüüd esimene ja ka viimane käik sellele kaunile unistuste maale. Saatus oli aga määranud asja teisiti ja tänavu oli ma jälle samas kohas ja veel pikemat aega. Tänu sellele, et lennupiletid just enne minu reisi otsa said, tuli mul nii sinna kui ka tagasi bussiga sõita ja nii oligi mul võimalus rohkem näha, kui kavatsesini ja seejuures viibida mere ääres ja mere peal 10 päeva.

Kuna ma ei kavatse kirjutada täpset reisikirja, siis kiidan esialgu nimelt merd. See on soe, soolane ja puhas. Isegi läbi mitmemeetrise veekihi on põhjas olevad merisiilikud ja kivid näha. Nendes saartevahelistes lahtedes kasvatatakse austreid ja see on võimalik ainult väga puhtas vees. Kui ma möödunud aastal veel kartsin nii sügavas vees ujuda, siis sellel aastal selgus, et saab ilma liigutamata vees mitte ainult lamada, vaid ka püstiasendis olla või jalgrattasõitu imiteerida. Natuke ebamugav on, kui soolane vesi silma läheb, kuid selle vältimiseks ostsin ujumisprillid. Minu suvitamine käis järgmise skeemi järgi - laskud trikoosse ja rannarätti riietatuna hotellist 5 korrust liftiga allapoole, siis kõnnid 3-4 korruse jagu mööda treppe alla ja oledki vee ääres. Viletsamad ujujad läksid merre aeglaselt süvenevas kohas, kuid seal oli nii palju rahvast, et mitte ei tahtnud sinna minna. Minusugune kogenud spetsialist laskus sellist raudredelit pidi, nagu tavaliselt basseinides on, otse mitme meetri sügavusse vette. Ligunesid siis seal või ujusid oma poolt tunnikest ja siis istusid rannas madalat terrassi katva sooja marmorplaadi peale. Poole tunni pärast olid riided kuivad, ise tulikuum ja eelnimetatud protseduur läks kordamisele. Tsükkel toimus 4-5 korda ja siis läksid tuppa siestat pidama, s.t. magasid südapäeval 3-4 tundi, et peale kella 15 uuesti randa minna. Enne kella 19 hotellis antavat õhtusööki läksid tuppa tagasi. Kõikidel teistel reiskaaslastel sellist pikka rannaperioodi ei olnud, aga kuna mina olin koos eelmise aastaga 3 nn. turismikorda Horvaatias, siis ma mingit pikalt aega võtvat reisi Sarajevosse, Dubrovnikusse või Splitti kordama ei hakanud ja lihtsalt mõnulesin ja puhkasin. Aga millest ma ei loobunud, see oli laevasõit. Nüüd olen sellest 3 korda osa võtnud! Laev ise on pisike, purje ja mootoriga. Mahutab ca 40 inimest.