Lisaks Kobratu kohta kirjutatule.

Ma enne mõtlesin, et kas kirjutan eelmises loos mainitud klassiõe Mari Anne Siberisse viimisest, kuid loobusin sellest andmekaitse seaduse pärast. Elus polevat aga midagi juhuslikku. Sirvisin täna hommikul mulle 5.detsembril Heino Sepa matusel tema poja poolt kingitud isa koostatud raamatut Tartu vallast. Raamat on äärmiselt huvitav ja põhjalik. Artiklis "Märstiküüditamine - 25. märts 1949" leian suuremate küüditatud perede nimekirjast Rooside perekonna, kes on ära viidud Kobratu külast. Peale Mari Anne on seal kirjas veel tema isa, ema, venna, õe ja (arvatavasti) isa venna nimed. Kui me 1949. aastal peale kevadist vaheaega jälle kooli läksime, olid paljud pingid tühjad. Teisi äraviiduid ma nimede järgi enam ei mäleta, kuid kuna me Mariga olime sõbrad, siis temast ma tundsin väga suurt puudust. Ka lauluõpetaja Laine Ustav meile miskipärast enam tunde andma ei tulnud.

See küüditamise öö oli üks õudsemaid minu elus. Olime isa ja emaga terve öö üleval ja vaatsime ilma tuld põlema panemata läbi kardinate tänavale. Aegajalt peatus nii meie vastas kui ka kõrval olevate majade ees veoauto, kuhu aeti inimesi peale. Pidev autode vool veeres mööda Vaba tänavat alla jõe poole ja kui see tänav oli sodiks sõidetud, siis oli hääle järgi kuulda, et autod vuravad Sõbra tänaval. Hiljem selgus, et küüditatuid veeti kokku Emajõe ääres asuva nn. sadamaraudtee peal seisvatesse vagunitesse. Isa kordas pidevalt, et ärge kartke, mina pole kunagi kellelegi halba teinud ja meid ei puutu keegi. Ise aga suitsetas ühe paberossi teise järel. Ööd olid kevadel juba valged ja seda õudust nägime küllalt selgelt. Kui päris valgeks läks, siis autod enam ei sõitnud ja vähemalt mina läksin siis magama.

Aeg oli siis selline, et mida vähem sa teadsid, seda parem sulle. Loen Heino kirjutatud raamatust, et 20. märtsiks 1949 oli kolhoosidesse astunud 8% taludest. 25. märtsil viidi 10 % taluperedest Siberisse ja juba 15. aprillil 1949. a. oli vabatahtlikult kolhoosidesse ühinenud 58 % Eestimaa taludest.