Kogumisetest II osa . Margid.

Tõuke markide korjamiseks sain kauge sugulase August Linno kaudu. Mina ise teda ei mäleta, kuid suguvõsas oli ta tuntud kui ühe teise kauge sugulase Ilse elupõline austaja. Enne surma 1946. a. kinkis August oma väikese Eesti markide kogu Taadale ja taat andis selle edasi minule. Viimastel eluaastatel elas A.L. Liiva tänava vanadekodus ja Taat külastas seal teda sageli. Alati oli ta palunud tingimata proua Elsale (meile Ilse) tervisi saata. Seda nii kaua kestvat armastust ei jõudnud minu ema ja isa kunagi ära imestada.

Esimesed õpetused markide korjamiseks saingi isa käest - kuidas markidega ringi käia, pintsette kasutada, aurutada, kuivatada jne. Klassis oli mitu tüdrukut, kes sellega veel tegelesid ja kellega me omavahel marke vahetasime.

See hobi on mind võlunud peaaegu kogu elu, kuid väga mitmesuguse pikkusega pausidega. Kui oli kiirem aeg kas ülikoolis õppides või lastega tegeledes, tuli jälle korjamisse vahe sisse. Õnneks on mul siiski niipalju taipu olnud, et marke likvideerinud ei ole ja järgmisel huviperioodil sai jälle samast kohast edasi jätkata.

Nõukogude ajal oli Tartus margikorjajate ühendus, kuhu ma sattusin oma kunagise hea sõbra Harry kaudu. Tema tutvustas mulle markide katalooge ja vahetuse korras sain ma endale selleaegse viimase sõna, 1968.a. Euroopa Zumsteini kataloogi. Nüüd oli vähemalt teada, mis kui palju maksis. Külastasin klubi korra nädalas, ostsin ja müüsin. N. Liidu marke sai tellida terve aasta ette, teiste maade omi sai vahetades. Kuna Harry kogus ka postkaarte, siis oli mul pööningul terve hulk neid vedelemas, põhiliselt ammu enne mind surnud lihase tädi Amanda Johanna Hildegardi omad. Nii sain vahetades täiendada oma Eesti margikogu nii palju, kui jõudu oli. Originaal-Otepää jäi muidugi ostmata, kuid enamus meie vanadest markidest seisavad nüüd mul albumiga seifis. Vahemärkusena olgu öeldud, et klubis käis peale minu vahel isegi veel 2-3 naist.

Filatelistid käisid ka Werneris nagu minagi ja kuigi ma kellegagi nendest meestest seal koos ei istunud, tuli ükskord keegi minu juurde ja teatas, et üks filatelist on surnud, kas ma ei tahaks mõnda tema kirjavahetajat üle võtta. Miks ka mitte, ikkagi huvitav, seda enam et Saksamaalt! Nii algas minu pikk kirjavahetus (1972-1992) Leonhard Ihrigiga Saksa Demokraatlikust Vabariigist. Mina saatsin talle N.Liidu marke ja tema omasid vastu, millised ma siis ise ära müüsin, et osta endale meeldivaid või puuduvaid asemele. Äri missugune, kuigi kasu ei toonud, kuid ega sellele hobile siis peale ka ei pidanud maksma. Kui olime juba sakslasega paar aastat väga ametlikus toonis kirju vahetanud ja tema ikka minu kui härra poole pöördus, siis mõtlesin, et kuidas seda asja õigeks ajada. Eriti ei meeldinud see tema poolt aasta lõpul tehtud Rechnut (arvepidamine), mis klappis praeguse vääringu järgi ca 10-sendilise täpsusega. Saatsin talle siis suure portsu marke märkusega, et see on jõulukink. Edasi asi enam nii saksalikult täpne ei olnud. Pidasin pika pausi ja siis vabandasin, et polnud aega vastata, sest sünnitasin vahepeal oma neljanda tütre. Nüüd oli lugu hoopis teine, sest kirjavahetusse liitus ka naine Erika, hakati kirjutama isiklikust elust, vahetasime pakke jne. Korra käisid nad isegi Sotšis puhkamas, kuid materiaalsetel kaalutlustel ma muidugi nendega kohtuma ei sõitnud ja Saksamaale külla ka mind ei lubatud, neil siia sõita samuti mitte, kuigi sõiduavaldusi julgeolukusse sai viidud. Siis Erika suri ja viimased kirjad vahetasin Leonhardiga 1992. a. Mälestuseks sellest perest on mul kingakujuline kammide hoidik seina peal ja mitmevärviline kolmnurkne rätik, mida ma siiani meelsasti kannan. Pildil Leonhard ja Erica Ihrig

Umbes samal (1972-1987) ajal oli mul ka teine kirjavahetaja - üks eestlasest mees nimega Ragol USA-st. Kuigi kirjutasime emakeeles, oli meil alguses raskusi terminoloogia pärast, mis mõlemil oli muutunud ja hiljem lisandusid hoopis kahetsuväärsemad lood. Saatsin talle analoogselt Loenhardiga enamvähem võrdse vääringus marke vastu, aga vahel ei saanud tema neid kätte ja vahel ei jõudnud tema saadetud margid minuni. Mina, kui nõukogude inimene, arvestasin sellega, et posti peal võivad asjad kaduma minna, kuid tema ausa ameerikasena ei saanud sellest sugugi aru. Sageli vahendas meid Anna tütar Vilma (Kutti naine), kelle kaudu ma selle aadressi saingi. Muidu tundus olevat kirja järgi muhe vanapapi, kes igavuse peletamiseks pidas automatiseeritud kanalas 10 000-pealist kanakarja. Sellest ei osanud ma siis küll aru saada, et üks inimene niisuguse koormusega hakkama saab! Kui ma 1988. a. USA-s käisin, oli ta vist surnud või mingis hooldekodus, sest kui küsisin tema kohta teiste eestlaste käest, siis mulle konkreetset vastust ei antudki.

Pean veel rääkima sellest, kuidas mind Moskvas peaaegu vangi oleks pandud. Olin seal turismireisil ja võtsin igaks juhuks vene vahetusmarke müümiseks kaasa. Vabal ajal külastasin Sadovoje Kaltsol asuvat margipoodi, kui sisse tormasid miilitsad ja käsutasid kõik autokongi. Nüüd hakkas jube sebimine ja meeste poolt markide igasse kohta peitmine. Mina ei osanud midagi karta ja lehitsesin rahulikult oma vahetusalbumit edasi. Jaoskonnas seletasin, et tahtsin just oma markide kogule täiendust osta, kui teie sisse tulite. Mis sa selle lihtsameelse lolli naisega ikka teed? Lasti lahti. Pärast küll põlved värisesid, sest selles N. liidus oli nii palju asju keelatud, et sellest ei teadnud isegi juristid kõike mitte, mis veel minusugusest rääkida.

Praegu on margikorjamise paus, kuid kõik mituteist albumit on alles. Vaevalt seal mingeid haruldusi on, kui teemade järgi - loodus, kosmanautika, lennundus (mida ma Oti palvel temale korjasin), kunst jne. pakuvad ehk kunagi lastelastele vaatamisrõõmu.