Kui Urho Kaleva Kekkonen Eestis käis (1964).

Seda olen turistidele giidina korduvalt jutustanud, aga ehk pole veel meie blogisse kirja pannud. Minu õekene Siiri-Mai haigestus peale ülikooli lõpetamist tuberkuloosi ja oli ravil Pühajärve tbc sanatooriumis. Ühel kenal päiksepaistelisel kevadtalvisel hommikul helistas ema, kes töötas Tartu Õlletehases, mulle ja palus, et mine Siirit vaatama. Nimelt sõitis tehasest Käärikule väike buss, millega viidi sinna Kekkonenile vaadiõlut. Mind lubati sanatooriumi juures maha panna ja siis Käärikult tagasi tulles uuesti peale võtta. Sellist võimalust ei saanud jätta kasutamata, sest tavaline bussiliiklus oli hõre ja ega sõidurahagi piisavalt polnud. Nii ma siis läksingi. Peale minu ja bussijuhi oli meiega koos veel paar meest.

Sõitsime Pangodi kaudu ja esimene üllatus oli see, et väga mitmes kohas olid teede ääres mehed, kes labidatega lumevalle ümber pöörasid. Talv oli siis sama sügava lumega kui tänavune ja korduvate suladega olid maanteede äärde lükatud lumevallides tee peale puistatud liiv inetult välja sulanud. Peale sellist käsitööd oli pilt kohe palju ilusam!

Kui jõudsime Otepääle, siis enne kui tee alla Pühajärve poole keeras, oli paremat kätt kultuurimaja. Mehed teadsid seal söögikohta olevat ja me tegime väikese peatuse. Imede ime - kõik oli nii harjumatult puhas ja kena! Ettekandjateks olid kenad juuksurisoengutega neiud, seljas helesinised nailonist kleidid. Sellel ajal oli see väga haruldane ja kallis materjal!

Jõudsime sanatooriumini ja peale õe elamisega tutvumist läksime välja jalutama. Siiri näitas siis eelmisel päeval "istutatud" kõrget kuusehekki, mis varjas lagunenud taluhooneid. Kuna lumi oli tõesti sügav, siis ei saanud arugi, et puud olid lihtsalt lumme torgatud.

Tagasi sõitsime Rõngu kaudu ja ka selle tee ääres pöörati lumevalle nii ümber, et puhas lumi peale jäi.

Need olid minu mälestused ja edasi tuleb juba Otilt kuuldu. Tartus organiseeriti Kekkonenile restoranis Volga pidulik 16-käiguline lõunasöök. Üheks roaks oli planeeritud kalkun, kuid suure pabinaga oli kokk selle ära kõrvetanud. Kuna asjaga oli kiire, siis saadeti Oti kunagine kursusekaaslane (ja meie kauge sugulane) Tenga Juss kiirabiautoga Järlepa sovhoosi uut kalkunit tooma.

Kuigi oli teada, et Soome president Tartus ei ööbi, valmistati igaks juhuks talle ruumid Toome orus olevas hotellis, kus tehti värske värvist lõhnav remont, toodi vabrikust (praegune Tarmeko) uus toamööbel ja Leningradist isegi selline haruldane asi nagu televiisor.

Järgmine lugu on kuuldud õige mitmest suust. Nimelt sai just vahetult enne seda visiiti valmis Tallinn-Tartu maantee ääres Adaveres uus kauplus, mis toodi kiiruga kaupa täis. Mingil ettekäändel tehti seal peatus, et näidata välismaalastele, et ega me ikka päris vaesed pole ja poes on kaupa küllalt. Vaadanud siis Kekkonen seal veidi ringi, kui sisse astus kergelt svipsus kohalik mees, kirves näpus. Kuna Soome president valdas eesti keelt, hakkas ta kohe huvi tundma selle kirve vastu, mis Soomes kasutatavast tööriistast tublisti erineb. Vanamees kinkis kirve presidendile ja sai vastutasuks tema piibrinahkese talvemütsi. Et aga külaline palja peaga edasi ei sõidaks, siis oli poes imekombel isegi küülikunahast läkiläki, mis talle kohe asemele kingiti.

Eks neid lugusid ole teisigi, kuid nendest räägivad teised. Eelnimetatudega olin kursis vahetult sündmuse toimumise ajal.