Kuidas ma Siberis käisin III osa.

See nn. partia oli väike (12-14 inimest) kollektiiv, kus oli kindel tööjaotus- 3-4 geoloogi, 4-5 keskharidusega geoloogiatehnikut, igale spetsialistile tööline, kogu gruppi teendavad kokk ja hobusemees. Nendest vanim oli hobusemees, kes oli paar korda kinni istunud ja samapalju kordi parteist välja visatud. Nüüd ta püüdis meie peale kaebekirjade kirjutamisega oma parteistaaži taastada. See selgus meile kahjuks alles siis, kui olime peale naasmist pool aastat ülikooli koolipinki nühkinud. Muidu oleks vast suu rohkem kinni hoidnud. Kokaks oli aga võetud kolhoosist 16-aastane poiss, kes enne oli söögitegemist küll ainult kaugelt näinud. Ju siis hobusemees õpetas, kuid ega temagi palju targem polnud. Parimaks söögiks oli hernepulbrist tehtud supp, eriti kui sinna oli pangi peale maitseks paar laanepüüd sisse pandud. Hea oli ka mägiforellidest tehtud uhaa, mille ülejäägid hommikuks oli lausa tarretiseks muutunud. Põdraliha esialgu süüa ei sündinud, tuletas meelde närimiskummi (see on küll alles hilisem võrdlus, sest sellel ajal polnud niisugusest asjast aimugi!). Kokk alustas juba hommikul põdra keetmisega ja mida rohkem ta keetis, seda rohkem valk kalgendus ja liha sitkemaks muutus (sama kui kanamunade või kalmaaridegagi!). Hiljem tõi keegi külast hakklihamasina ja siis oli lausa paradiis!

Laudlinaks oli maha laotatud koormapresent, mille peale alguses keeldusin oma kuivikleiba panemast. Hiljem geoloogid trööstisid, et siin puhas õhk, kui on pisikuid, siis need on omad. Kasuta aga julgesti presenti taldrikuna! Nii siis sai sinna pandud ka suhkrupea küljest noalöögiga raiutud tükikesed, mida teed juues suus hoidsid, lusikast ja kahvlist kõnelemata.

Esimesel nädalal tegin marsruudilt tulles endale ise teed, sest seda kanget tõrva ei suutnud juua. Hiljem olin tavaliselt nii väsinud, et katsusin rutem kõhu täis süüa-juua ja eraldi tegemisest polnud juttugi. Kui Eestisse saabudes Elsale - Kollale külla läksin ja nende teenijanna helepruuni kuuma vett serveeris, palusin (häbenedes) endale rohkem ekstrakti kallata.

Meie kaugeim punkt oli 80 km lähimast jahimehe onnist eemal, külast rääkimata. Umbes sellel ajal selgus, et toitu oli valesti arvestatud. Läkitati paar töölist hobustega külla toidu järgi niisuguse arvestusega, et 2 ja pool päeva läheb sinna minekuks ja teine samapalju tagasitulekuks. Olemasoleva toidu jagasime siis 5-ks osaks. Kampa peale (mäletatavasti pool tosinat inimest) oli päevanorm peotäis tangaineid, paar supilusikat rasvaineid ja mingil määral kuivikuid. Kuigi peaaegu kõikidel olid jahipüssid, polnud neist suurt kasu, sest laager oli juba peaaegu nädala samas kohas paigal olnud ja laanepüüsid enam polnud, põtru ka mitte ja isegi forelle oli selles ojas väga vähe. Esimesel päeval käisime tavalisel marsruudil, teisel päeval poole lühemal ja viimased paar päeva ainult lösutasime telkides, lasksime ajaviiteks märki tühjaks söödud konservikarpide pihta.

Sügisel seda hirmu ei olnud, et päris nälga jääd, sest punased sõstrad kasvasid põõsa otsas, sinikad moodustasid veidi madalamaid põõsastikke ja mõnes kohas oli ka mustikaid. Lõunapausi ajal kõigepealt kükitasid ja sõid sellise lapi pohladest tühjaks, kuhu kõhuli lamama mahtusid. Edasi noppisid marju käte ulatusest nii kaua kui isu täis sai.

Kui juba söögile jutt läks, siis ei saa meenutamata jätta ühte korda, kus meid paariks päevaks kohalikku külasse viidi. Ülemused pidid Tšitaasse sõitma ja alluvad jäeti omapead. Mitu päeva plaanitseti, et mis siis süüa või juua. Pidu tuli äge - esmalt kummutati 400-grammine plekktopsi täis viina alla, siis jõuti veidike süüa ka. Arvatavasti poole tunni pärast olid kes nurga taga oksendamas, kes laua all magamas. Enn ja mina pääsesime joomisest minu tänuväärsete teadmiste tõttu - ütlesime, et meil on jazva, s.t maohaavad. Sellesse suhtuti nii tõsiselt, et viina jooma ei sunnitud. Seda nõksu on ka varem ja hiljem edukalt mitmes seltskonnas kasutatud. Muidu on ikka jutt, et mis te meid solvate, et koos meiega sõpruse nimel juua ei taha.

Jutt arvatavasti järgneb...