Kuidas mina Ene-Liisist 25 aastat hiljem Siberis käisin V osa

Eelmises loos jäid veel mainimata laanepüüd põhjusel, et ma olen ornitoloogiline tobu ja kotkast väiksemaid linde ma nimepidi kutsuda ei oska. Küll oli mul värvikas kohtumine kalkunisuuruse imeilusa sulestikuga linnuga, kes oli kohe kindlasti metsis (gluhar). Nimelt õnnestus mul talle peaaegu otsa koperdada. Ju oli tal see esimene kohtumine inimesega ning seetõttu jättis ta oma pea püstloodis stardimomendi viimasele sekundile.

Enne oli juba mainitud harjust (vist mägiforell), keda püüti õngega, mille landiks oli isetehtud muška. Igal mehel olid omad õnnetoovad muškad, mida teistega ei jagatud. Selle valmistamine oli omaette kunst, mida mina, vana käsitööhuviline, meeleldi õhtulõkke ääres harrastasin. Valmistusmaterjal oli ühes suures presentkotis kägaras koos. Erinevad suled ja karvad, lõngajupid ja riideribad, niiti ja traati. Töö oli lihtne, aga loominguline. Õngekonksu ümber tuli niidikeerdude vahele pista erinevaid materjale nii, et tulemusena moodustuks kalale apetiitne suutäis. Mu esimene meistriteos (põhiline komponent karukarvad) ristiti hambaharjaks, aga ta töötas vaatamata oma eksootilisele välimusele väga hästi. Ju ka kohalikud kalad tahtsid mingit vaheldust ja olid piisavalt uudishimulikud.

Augusti lõpus hakkasid välitööd otsa saama. Suvega olin saanud küll suhteliselt üheülbalise praktika geoloogilise tarkuse mõttes ehk olin mingi kaasaskantava otsinguaparaadi operaator. Selle eest oli kõik muu täielik eksootika milletaolist ma elus rohkem enam kogeda ei saa.

Mina sellel retkel kohalikke eestlasi ei kohanud. Küll aga pani mind imestama nõukogude propaganda, sest mulle näidati tõestuseks kohalikke Pravdasid, kus oli kirjas, et Tuvas pole toiduaineid poes sellepärast, et need saadetakse kõik Pribaltika elanike toitmiseks. Õnneks oli Tartu geoloogiatudengeid seal kandis juba aastaid käinud ning meist peeti üldiselt lugu ja klassifitseeriti valgete-härrasrahvaste ehk õilsate kolonisaatorite leeri. Võrdluseks sellega, et kohalikke tuvalasi peeti metsikuteks ja kultuurituteks. Aga ägedaid poliitdiskussioone meil suve jooksul eriti ei tekkinud. Kuigi ma käisin neile ilmselt piisavalt närvidele kohaliku elu-olu pideva võrdlemisega alustades oma rahvavalgustuslikke juttusid “.. aa u nas v Estonii..” ehk - aga meil Eestis. Ju siis nemad olid piisavalt targad ja alalhoidlikud, et ei võtnud tuld. Erinevalt Ene-Liisist mina koduses Tartus organitele ei pidanud aru andmas käima. Ja aasta oli siis 1982, mitte 1957.

Olin enne kojusõitu nädalakese Kõzõllis kameralkas (sisetöödel) geoloogia valitsuse juures kuna ma olin üks esimesi, kes taigast tagasi toodi. Joonestasin-kirjutasin usinalt meie Hamsara partijas olnud kursusekaaslaste heaks ühist praktika aruannet. Nende välitöödelt tagasituleku tõenäosus oli silmaga fikseeritav. Ainus õhusild lennuväljale oli lend üle kuru. Kui pilved olid madalad ja kuru ei paistnud, siis öeldi lihtsalt, et “kuru on kinni” ja nii oligi – mitte ükski kopter ei lennanud. Tagasisõidu lennupilet oli meil juba kevadel muretsetud ja sestap oli pisuke hirm neid mägedest oodates, et järsku nad ei jõuagi. Minu lennupilet oli kuni koduse Tartuni (ja maksis vähem kui lennuk + rong), teistel lend kas vaid Abakanni või Moskvani ja sealt edasi rongiga. Pagasi kaal oli limiteeritud, kuid käsipagasit ei kaalutud. Nii mõnigi kursusekaaslane sisenes lennuki salongi väikese, kuid maadligi litsuva kotiga. Kes see siis raatsis suvi otsa korjatud haruldaselt ilusaid kivimpalasid maha jätta!

Moskva-Tartu vahet sõitev väikelennuk raputas Eesti piiresse jõudes kõvasti, kuid kuna oli sõidetud metsikute lennuvahenditega, siis see kerge kloppimine tundus olevat luksussõit, kuigi pikk ja kauakestev nagu kodutee alati. Lennujaamas võttis mind isa vastu. Siis selgus nii mõndagi. Tauri Ott kui Tartu lennuvälja pealik ja eskadrilli komandör registreeris selle väikelennuki maandumise hiljem ilmselt kui ekstreem-ilma treeninglennu. Enam-vähem kõik seal lendavad piloodid olid ju tema koolituse saanud. Ta olla ise lennujuhtimistornis piloodile käske ja korraldusi jaganud, kuidas nii suure üle Tartu taeva laotunud äikesepilve korral lennata. Kõikide reeglite kohaselt oleks lennuk selliste ilmastikuolude pärast pidanud kuskil mujal maanduma. Aga kuna Tauri Otto juhtmotiiv oli – lennuohutus üle kõige – ju ta siis hindas tegelikke riske väga täpselt ja teadis, kuidas ka äikese korral ohutult lennata.

Läbi see menetluspraktika oligi saanud. Koju jõudsin Ülikooli 350 aastapäeva pidustusteks. Olen hiljem elus palju reisinud ja selle loo kirjutamisel oli loomulikult esimeseks ajendiks ja abimeheks Ene-Liisi siin kirjapandu.

Hiljem juurde pandud: Erinevalt Ene-Liisist pole mul võimalik pilte juurde panna, sest siis oli slaidi-ajastu ja ma pole nende digitaliseerimisega tegelenud. Seega pisukeseks kompensatsiooniks siin googli kaardi piikonna kohta. Püüdsin Gea käest juhtnööre saada, et kus me täpselt siis ikkagi seal Tuvas oline, aga ka tema ei osanud täpsemaid juhiseid anda. Seega märgistatud on Jenissei lähe - ehk vist kuskil seal kandis