Kuidas ma Siberis käisin II osa

Õpetussõnu andis meile kaasa Geoloogia Valitsuse majandusjuhataja, selline sümpaatne keskeas naine. Ta rääkis, mis varustus meile kasutamiseks antakse, kuidas oma varemalt vangis istunud abitöölistega läbi saada, kuidas salajasi kaarte hoida jne. Eriti hoiatas ta puukentsefaliidi eest ja ei lubanud mingil juhul lehtpuude alla istuda. Aga neid lehtpuid meie meelest seal õieti polnudki, v.a. mõned põõsad ja üksikud kased, mis kuuskede ja seedrite vahel kasvasid. Tema sõnu tuletasime meelde siis, kui korra lõunapausi ajal lehise alla istusime ja puu otsast meie presentkuubedele krabisev puugisadu langes! Lehis tundub ju nii eestikeelse kui ka venekeelse (listvenitsa) nime järgi okastega lehtpuu olevat, kuid selle peale me varem ei mõtelnud! Kõikidest ettevaatusabinõudest hoolimata oli igaõhtune töö oma ihult 5-6 puugi ära korjamine või välja opereerimine. Entsefaliiti õnneks meist keegi ei haigestunud ja valusaim lugu oli Ennul, kui ta suure karjumise saatel oma kõige õrnemast kohas soome pussiga puuki välja opereeris. Meie tulevasse töökohta, Tšitaast ca 100 km kaugusel Ingoda jõe ääres asuvasse külakesse, sõitsime lahtise veoautoga pool päeva. Ühes sealses ridamisi seisvatest majadest asus meie partia peabaas. Minu mälu järgi oli seal isegi kauplus ja postkontor. Ainukesel tänaval sõitsid süsimustade juuste ja pilusilmadega burjaadid oma hobuvankritega, kusjuures nii mehed kui naised tõmbasid piipu. Mulle jäi see meelde, sest praktika ajaks andsin endale sõna, et enam ei suitseta, muidu ei pea nendes rasketes tingimustes vastu.

Tegelik töökoht oli aga taigas Ingoda jõe teisel kaldal. Meie varustus viidi üle jõe mingi paadiga, kuid meie pidime istuma ilma sadulata hobuste selga, sest need tulid ju ka sinna toimetada. Valjastest kinni hoides ja suurest hirmust värisedes juhtisin läbi laia (umbes 3 Emajõe laiust) kiirevoolulise jõe oma loomakese teisele kaldale. Pea oli mõlemil küll veest väljas, kuid mina olin kuni keskkohani vees, hobusest rääkimata. Aga targad oli need väiksekasvulised karvased sibirjakid küll! Kui järgmisel päeval laadis igaüks oma varanduse nüüd juba koormasadulaga hobuse selga, olid nad nii targad, et sadularihma kinnitamisel ajasid kõhu punni. Kui koorem seljas ja liikuma hakkasime, siis tõmbas kõhu sisse ja kogu see värk vajus külje peale. Muud üle ei jäänud, kui võta aga koorem maha ja hakka uuesti peale! Nüüd juba teadsin, et rihma kinnitamisel tuli loomal jalaga kõht kokku suruda. Ei mingit halastust, et ehk saab haiget või nii! Esimesel päeval ei osanud hobune ega mina täpselt määrata, kas koos koormaga, mis ulatus ca meeter looma kõhust kaugemale, mahub kahe puu vahelt läbi või mitte. Kolmandaks päevaks oli mõlemil asi selge, kuid hobust võis siiski rohkem kui oma silmamõõtu usaldada. Hommikuti sõitsime hobustega marsruudi lõpp-punkti, et kaardistades õhtuks sealt jala laagrisse tagasi jõuda. Kõige koledam oli mäest laskumine, sest ega meil ikka seda päris sadulat ei olnud, vaid koormasadulale oli oma vuhvaika (vatikuub) pehmenduseks peale visatud, kuid jalgu polnud kuhugi toetada. Kui veel hobune kivide või puujuurte otsas komistama juhtus, oli küll selline tunne, et lendad üle tema pea otse mäest alla. Meiega tuli alati kaasa konjuh (hobusemees), kes siis kõik need 6 -7 meie hobust korraga laagrisse tagasi viis. Algul oli ta nad üksteisel külge kinni sidunud, kuid varsti polnud seda vaja ja kõik sammusid kenasti temale järgi. Sellisesse kohta teist tõugu hobused ei kõlvanudki, sest nii kasina metsa all kasvava heinaga ei oleks neist ükski vastu pidanud. Partia ülem katsetas ja võttis enda jaoks külast uhke kõrge halli hobuse (nagu meie direktorid kalli auto). Varsti oli looma selg vermetes ja ühel öösel oli ka ennast lahti tõmmanud ja külasse tagasi kapanud. Siis kõlbas ka suurele ülemusele väike armas sibirjak!