Õpetussõnu kuidas käituda ja mis töö meid ees ootab, meile keegi kohapeal ei jaganud. Kes oli viitsinud, see oli vast midagi kasulikku vanemate kursuste käest iga-aasta novembris korraldataval nn Tuvas-praktikal-käinud-geoloogiatudengite-õhtul kuulnud. Mina loomulikult olin Ene-Liisi poolsete ise-käinud-näinud-juttudega kui memme musiga hästivarustatud 21 aastane tütarlaps. Ikka need põnevad jutud varajasest lapsepõlvest alates: kuidas varemalt vangis istunud abitöölistega läbi saada, kuidas salajasi kaarte hoida, kui käepärast peab hoidma oma soome pussi jne.
Eriti hoiatas ta mind puukentsefaliidi eest, aga puuke ma eriti ei kohanud ja entsefaliiti õnneks meist keegi ei haigestunud. Küll oli meil kaasas kastide viisi kõva nõukogudeaegset keemiat – sääsetõrjevahend “Deeta”. Piimjas kemikaal, ilma mille pealemäärimata polnud võimalik liigelda. Kui see otsa sai, siis oli see piisav põhjus päevasele marsruudile mitte minna ja võis laagriplatsil lõkkesuitsus istuda.
Minu tulevasse töökohta, vahelaagrist mulle mäletamata kaugusel asuvasse Hamsara jõekaldale viidi mind helikopteriga. Gea ja Kaupo jäid kahekesi koos teise Hamsara grupiga teise jõeharu juurde laagrisse. Mind koos viie mehe ja kogu suvise toidumoona varuga poetati kuskil suvalises igikeltsaga jõekäärus lihtsalt maha. Kiiruga visati kopter tühjaks ja läinud tsivilisatsioon oligi. Öeldi, et lähima inimasustuseni on vist 100 km. Sõit kopteril oli muljetavaldav. Mina, lenduri tütar, pean siinjuures mainima, et roosteaugud kopteri põhjas ja imelikult turtsuv mootor ei tõstnud mu usaldust nõukogude lennuohutuse vastu ja ei aidanud kaasa mu turvatunde loomisel. Maa peal olles kontrollisin keeleotsaga libistades üle oma hammaste, kas sellise vibratsiooni juures on kõik mu arvukad plommid hammastes ikka veel alles.
Tegelik töökoht oli aga taigas Hamsara jõe kaldal. Osa meie kopteril kohaletoodud varustusest (söögikraam) pakiti karukindlalt jõe ääres olevasse igikeltsa. Päev-paar hiljem jõudsid mööda maad kohale ka kaks tuvalast-hobusekarjust koos kümnekonna hobusega. Hobustega me marsruutidel ei käinud. Meie ülesandeks oli kaardistada jõekaldal olevaid alasid ristisuunas. Poole päevaga nii kaugele kui jõudsid ja õhtuks jõe ääres asuvasse laagriplatsi tagasi. Iga nädala tagant nihutasime oma laagriplatsi mõnekümne kilomeetri võrra allavoolu ja siis kasutati hobuseid moona vedamiseks ühest laagist teise.
Aga targad oli need väiksekasvulised Tuva hobused küll! Kui kolimise päeval laadis hobusemees laagri varanduse koormasadulaga hobuse selga, olid nad nii targad, et sadularihma kinnitamisel ajasid kõhu punni. Kui koorem seljas ja liikuma hakati, siis tõmbasid kõhu sisse, aga hobusemehed teadsid seda. Juba sadulat selga pannes ja rihma kinnitamisel tagusid nad jalaga hobustele kõhtu. Ei mingit halastust, et ehk saab haiget või nii! Mulle, kui grupi ainsale naisterahvale, eraldati sõiduks hobune. Mehed käisid jalgsi. Pakid hobuste seljas. Minu hobusele pakke ei pandud (koormat isegi piisavalt), kuid kätte anti vaid petrooleumilambi klaas kui kõige õrnem asi ja mida oli raske purustuskindlalt pakkida. Esimesel korral ei osanud mina täpselt määrata, kas koos minuga mahub hobune kahe puu vahelt läbi või mitte. Nii kõrgusesse kui laiusesse. Oli palju talvise lume all kooldu jäänud kaski. Hobune tegi esmalt kõik, et koormast (minust) vabanemiseks pugeda läbi nii längus kaskede kui tihedalt kokkukasvanud seedrite vahelt. Kolmandaks tunniks oli mul selge, kuidas hobust sundida ka minu mõõtmetega arvestama, sest tema usaldas vaid oma silmamõõtu ja oma mõõtmeid. Lisaks oli minu vastutada ka ju see “Aladini lambikese klaas”. Järgmisel ratsaretkel pakkisin ma ise selle mujale ja mõlemad käed jäid hobuse juhtimiseks vabaks
Hommikuti marssisime jalgsi marsruudi lõpp-punkti, et kaardistades õhtuks sealt jala laagrisse tagasi jõuda. Kõige koledam oli mäe põhjanõlvalt ülesronimine. Nõlv oli kaetud turbasamblaga, sest all veepidemeks oli igikelts. Selle peal olid risti-rästi mahakukkunud puud. Jalg vajus põlvini samblasse, aga siis oli vaja ju teist jalga niipalju kõrgele ja kaugele tõsta, et saaks ka mäest üles. Kui veel kivide või puujuurte otsas komistama juhtus, oli küll selline tunne, et lendad otse mäest alla. Tuva praksist tagasitulles on olnud ainus periood mu elus, mil olen olnud võimeline korralikuks spagaadiks.
Ene-Liisi kolmandat juttu ootama jäädes. Lappasin siin oma vanu Tuva-praksi teemalisi sissekandeid ja mõned olen ka üles leidsin
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar