Kuidas mina Ene-Liisist 25 aastat hiljem Siberis käisin IV osa

Tegelikult on see taiga väga ilus, kus ma veetsin pea terve suve – kevadlilledest kuni värviliste sügislehtedeni. Erinevalt Eesti maastikust on Tuvas õhukese mullakihi alla kõvad kivimid, kuid vaid kohati olid mäenõlvad paljad. Ka tipus kasvas mets, mis tegi natuke kurvaks selles mõttes, et peale kõige kõrgema koha peale roninuna tahaks preemiaks saada ikka avarat linnulennulist vaadet. Kui seda metsa ees ei oleks… Hamsara jõeorg oli nii lai, et teiselepoole ahelikku ma oma käikudega ei jõudnud. Oli vaid teadmine, et kuskil selles piirkonnas töötasid mu kallid kurusekaaslased.

Sellega tuleb mul meelde kohtumine karuga. Olin venelasest geoloogi Alekseiga kahekesi, kui ta järsku hakkas mind kõvahäälselt hüüdma ja kätega mäetipu suunas vehkima. Mina tegin sinna suunas paar kiiremat sammu, aga ei näinud midagi. Muidu oli see mees praktiliselt tumm – kogu marsruudipäeva jooksul vahetasime tavaliselt vaid paar vältimatut lauset. Selles mõttes nagu tüüpiline eesti mees, et pole põhjust rääkida – mis sest suust ikka kulutada. Nüüd aga juhtis ta minu tähelepanu mingile kõverale puule mäetipus ja kirjeldas selle ilu lausa karjudes. Viie minuti pärast jäi vait ja rühkis sihikindlalt tavalise sammuga edasi. Ma muidugi ei pidanud meie vaikuses sammumise kokkuleppest kinni ja pärisin aru selle stseeni kohta. Selgus, et meie selja taga mäe jalami suunas oli olnud karu ja ta ei tahtnud, et ma ehmataksin ja taigasügavustesse putku paneks. Nii siis ettenägeliku mehena suunas ta minu võimaliku liikumise ohutumasse suunda ja samal alal peletas häälekalt karu mäest alla. Mina olin muidugi tige, et ma lollike selja taha ei vaadanud. Nii jäi see karu minust nägemata.

Kohalikust faunast tuleb veel mainida tavaloomadena burundukke, kelle selja peal on 5 triipu nagu käe sõrmede jäljed. Et keegi neid liikuva söögina vaataks, tuli mulle üllatusena.

Putukatel olid kindlad elu- ja tegutsemisajad. Kõigepealt tulid prisked sääsed, kes kiusasid igal ajahetkel. Kuigi ilmad olid palavad, siis katmata kehapinda peale näolapi ja käelabade ei olnud. Ja nendele paljastatud kohtadele määriti varemmainitud tõhusat keemiat. Südasuvel tulid parmud, vist oma sadat sorti, üks valusam kui teine. Samaaegselt hakkasid ründama ka moškad (vist kihulased). Parm oli viisakas putukas selles mõttes, et andis häälekalt oma käikudest aru ja vastavalt sellele sai tegutseda. Moškad seevastu ründasid alatult ikka hulgi ja hääletult. Eriti armastasid nad juustesse pugeda, kust neid on võimatu laksuga maha lüüa, sest nad olid nii tillukesed. Neil hetkedel igatsesin ma endale kiilaspead, et seda oleks mugav kemikaaliga sisse määrida. Ka müts ei aidanud nende elukate vastu. Minu kõige kardetumaid elukaid – usse - ei õnnestunud mul näha.

Tegelikult on see täiskontnentaalne kliima ikka üks imelik värk. Juulikuus oli päeval +35 kraadi kuid see ei tundunud nii palav, kui kodusuvised +25 kraadi. Ööd olid aga jahedad, nii et oli vajadus kütta ahjutelke ja magasime paksude vatimagamiskottidega põhjapõdranahkade vahel.

Loodusesse suhtumine oli kahetine. Mitte kunagi ei jäetud lõkkeaset ette valmistamata ja hiljem korralikult likvideerimata, aga laagri jäätmeid hakati maasse kaevatud aukudesse peitma alles peale minu tungivat nõudmist. Tegelikult aastal 1982 oli kauakestvaks äravisatava kraami seas vaid konservikarbid. Kõik muu äravisatav idanes-mädanes kümnekonna aasta jooksul. Klaastaarat polnud, plastist ja plastikaadist rääkimata. Aastaid tagasi küttide või eelmiste ekpeditsioonide poolt mahajäetud laagriplatse leides uuriti hoolikalt nagu koerad hommikuse jalutuskäigu ajal poste nuuhutavad. Huviga sorgiti kepiga rämpsuhunnikuis ning sealt leiduvate klantsajakirja “Ogonjok” kaante järgi määrati, kes ja millal oli seal viibinud. Meie laagriplatsid märgistati ka ju ekspeditsioonikaartidele selleks, et hiljem oleks lihtsam sisetöödel geoloogilisi kaarte joonistada. GPSid ei olnud siis veel leiutatud ja kartograafilised aluskaardid nende piirkondade kohta olid pigem vabakäelised kunstiteosed kui täpsed asukoha määramise abilised. Seega minu kehtestatud reegel solgiaukude tegemiseks segas oluliselt tulevaste põlvedele maavarade fikseerimist ja edasisi uuringuid.