Kääriku - minu lapsepõlve maakodu Mulgimaal. III osa

Ega see Tartust Mulgimaale saamine nii väga lihtne ei olnudki. Mäletan, et vahel sõitsime (ema, mina ja Siiri) Tallinna rongiga Tamsalusse ja seal peale mitmetunnilist ootamist teise (Tallinn-Viljandi) rongiga Viljandisse ja siis kitsarööpmelisega (Pärnu-Viljandi) edasi Loodi raudteejaama, kust on Käärikule vist 3-4 km jala minna. Tagasi sai mõned korrad miskipärast ka Valga kaudu tuldud. Saksa ajal käisime paar korda bussiga. Eriti meelde on jäänud 1944. a. märtsikuine sõit, kus suure vaevaga hangitud piletitele vaatamata esimesel korral kohale ei saanudki, sest kümmekond km Tartust eemal läks buss rikki ja pärast mitmetunnilist külmas ootamist toodi kõik reisijad varubussiga linna tagasi. Järgmisel päeval saime siiski kohale. Mingil ajal sõitis Taada oma naisele ja kahele lapsele järgi jalgrattaga, kuid see oli siiski kunagi suvisel ajal. Hobusega Käärikult Viljandi linna sõit kestis peaaegu 3 tundi, sest Vana-Jaanil oli igal pool tuttavaid ja kes aga vastu tuli, sellega juttu aeti. Hobune juba teadis seda ja nii kui tulejat nägi, siis ise seisma jäi.


Loodi mõisa posti järgi ja Sultsi alesisse poodi käidi jala, sest kumbki oli umbes kilomeetri kaugusel. Paistu kiriku kella löömine ja Loodi jaama rongiviled olid meie õue hästi kuulda. Rongivilede järgi seadis vanatädi kella õigeks ja korra hiljem, kui koos kuulasime kirikukella löömist, hakkas tädi Ella kahtlema, et kas ikka Jumal on olemas, sest maailmas toimub liiga palju ülekohut ja miks Jumal siis nii laseb sündida. Kirikus käisin mina ainult jaanipäeval, sest jõulude ajal ma kunagi maal ei olnud. Otse maanteed Paistu ei läinud, kuid jala minnes sai vast poole tunni või tunniga kohale. (Mida suuremaks kasvasin, seda lühem tee tundus olevat!). Minek algas sauna juures olevalt rajalt kuni alla orgu ojani, kust viis üle laiast lauast purre. Siis tõusime läbi metsa ülesse mäkke. Edasi algasid mulle võõraste talude karjaaiad ja põlluveered. Mõnest aiast läksime üle, mõnest pugesime lattide vahelt läbi. Ühe talu juures tuli hanede ja teise juures kalkuni pärast hoolikas olla, et nad sulle kallale ei tuleks. Koerad ka alati haukusid. Viimasest ojast vahetult enne alevit üle minnes panime kingad jalga. Seni olime igaüks neid koos pojengikimbuga kenasti näpuotsas kandnud. Surnuaeda ja kirikusse tuli ju korralike riiete ja jalanõudega minna! Edasi kirikust surnuaeda viiv korralik tee tundus küll pikk ja igav võrreldes selle jalgrajaga olevat. Tavaliselt hakkasid ka kingad hõõruma, sest sokkide olemasolu miskipärast ma ei mäleta.

Maanteed mööda saab Käärikult Paistu nii Loodi kui ka Aidu kaudu minnes. Seda kasutasime siis, kui olime kolmekesi (mina, Kai ja Ott) Paistu kolhoosis oma autoga mullaproove võtmas. Samas Kääriku talu ees seisime ka perega Balti ketis olles. Alati, kui turistidega Karksi poolt tulin, vaatasin neid tuttavaid kohti, mis olid muidugi palju muutunud. Vanatädi talu on nüüd hoopis teisel pool teed, sest uus teeõgvendus läheb otse üle endise sauna. Kadunud on ka laudahoone ja vist ka ait. Majale on pandud uus katus ja voodrilauad, sest enne surma müüs Ella maja maha ja elu viimased päevad veetis ta Viljandi linnas Meeta hoole all. Vana-Jaan suri Ellast varem, Voldermar ja Alma surid Saksamaal Perlebergi linnas, kuhu nad sõja ajal sattusid. 1936. a aprillis sündinud Jaan arvatavasti elab veel, kuid temaga pole peale vanemate surma enam ühendust olnud. Vaevalt, et ta eesti keeltki oskab, sest naine on tal sakslanna ja Eestist lahkudes oli ta ainult 8-aastane.

Ma olin nii sõnakuulelik laps, et Käärkul suvitades lubatud kitsastest piiridest kaugemal ei käinud. Selle kandi tegelikku ilu ja looduskauneid kohti - Sinialliku järv, Loodi Põrguorg, Heimtali mõis oma uhkete hoonete ja pargiga jne. - õppisin tundma alles siis, kui olin mullauurija või sõitsin turistidega giidina mööda maad ringi. Tavaliselt peale teede lühenemise muutuvad vastavalt elatud aastele ka muud asjad pisemaks, kui see väike sälkorg Kääriku talu maadel ei olnud oma sügavusest ja ilust ka mitukümmend aastat hiljem midagi kaotanud.