Kääriku - minu lapsepõlve maakodu Mulgimaal. I osa

Seda lugu kirjutan ma meie perekonna tubli genealoogi Anu palvel, et ta oma nimede rägastikku saaks lisaks ka mõned pildikesed sugulaste elust.

Nimetatud koht asub Viljandi linnast mööda Pärnu maanteed sõitites ca 15 km kaugusel, Loodi mõisa ja Sultsi alevi vahel. Tõenäoliselt olid need nn. asundustalud, pisikesed 4-5 ha suuruse maalapiga majapidamised. Mõisast alates jäid teest vasakule Lepiku, Kääriku ja Peebu talud, paremale Kuke, Põlla ja Hundi. Peale Kääriku teadsin teisi ainult omanike perenimede kaudu ja majade vanuse järgi otsutsades olid need uuemad talukohad ja võibolla neil talunimesid polnudki!

Käärikul elas minu emapoolse vanaema õde, seega vanatädi, Ella Sults oma mehe Jaani, tütre Alma, väimehe Voldemari ja tütrepoja Jaaniga. Nende talu kõrval, teisel pool maanteed, oli aga tema venna, minu vanaonu Hundi Jaani pere - naine Mari, poeg Aksel ja tütar Helga.


Koht on looduslikult väga kaunis, aga hooned olid küllalt vanad. Palkmaja oli kaetud samasuguste laastudega nagu katuski. Köögi põrand oli savist ja kööki avanes ka suure leivaahju uks, mille esine põrand oli sillutatud maakividega. Köögi aken oli nii pisike, et isegi suvisel südapäeval oli seal pime. Köögist viis kitsas uks sahvrisse, teine, laiem, nn. Vana-Jaani tuppa ja kolmas maanteepoolsesse noorpaari tuppa. Nende kahe vahele jäi pikk kitsas mõlema ruumiga ühendatud tuba, kust läks uks maja taha ehitatud palkonile, mille põrand oli aga nii mädanenud, et meid Jaaniga sinna minna ei lubatud ja varsti see ehitis lammutatigi.

Maja ukse eest maanteeni viis jalgtee värje juurde, millest kahele poole otse maantee äärde oli istutatud mingitest õitsvatest põõsastest tihe hekk, kuhu sisse meil Jaaniga oli tore koopaid ehitada. Selle raja ääres kasvasid pojengid ja murtud südamed. Vasakule jäid paar õunapuud, mille ühe viljad olid kole hapud ja teise, magusa omad, alati ussitanud. Paremal, oru nõlva pool asuval maalapil, kasvatati köögivilja. Otse maja ees oli lipuvarras seda ümbritseva ringikujulise suvelillede peenraga ja maja otsa juures oli laube, s.t. poolkaare kujuliselt istutatud sirelid ümbritsesid veskikivist tehtud lauda ja selle ääres olevaid puupinke. Hea varjuline koht suvisel ajal istumiseks!

Maja taha jäid kaks ehitist. Kivivundamendiga hoone maanteepoolses otsas oli tall (hobustele ja lammastele) ja põllu poole jäi laut (lehmadele). Teises, elumajaga paralleelses hoones, oli suurtele kividele ehitatud alt lahtine ait selle ees oleva mõnusa mademega ja laudapoolses otsas oli rehealune - vankrikuur. Aida otsa juures oli kemmerg.

Kui maja mõisapoolsest küljest alla orgu läksid, kasvasid raja ääres imeväikeste marjadega alati hallituskorraga kaetud tikrid. All orus oli kaev ja seal samas ka vanaonuga kahe peale ehitatud saun. Saunas loomulikult pesti ennast, kuid seal suitsutati ka liha.