Kuidas mina Ene-Liisist 25 aastat hiljem Siberis käisin I osa

Geoloogias oli ülikoolis peale III kursust (1982. a. suvel) nn. menentluspraktika, kus pidid tööle minema keskharidusega spetsialisti ametikohale. Meid oli kokku 14 tudengit ja valikuvõimalusi oli praktiliselt vaid üks - Tuva ANSV, kui ise keegi endale mujale NSVL avarustesse kohta varem valmis ei sebinud. Valisin Tuva, sest see oli pea ainus võimalus ja tundus põnev olevat. Üks meie poistest jäi praktikale Eestisse, sest see oli tema soov. Ülikool maksis vaid rongisõidu kinni, mis siis, et Kõzõlli oli võimalik sõita vaid lennukiga. Elamiskulud tuli endal teenida. Olgu etteruttavalt öeldud, et praktika ajal saime koos lisatasudega (töö mägedes, inimasulate ja teede puudumine, elamine välitingimustes jne.) palka märksa vähem kui Ene-Liis 25 aastat varem, kuid rohkem kui tööline tehases. Ühiskatlas söömine, telgis magamiskotis ööbimine, seljakotiga jalgsi kõndimine ja ka hobusega sõitmine eriti kulusid ei nõudnud.

Asusime Siberi poole teele 14nekesi. Päevakene Tartust rongiga Moskvasse sõitu ja sealt lennukiga edasi Kõzõlli. Öine vahepeatus mingis suures Vene linnas, kus meid lennukist välja kärutati. Muud erutavat sellest suure Vene linna lennujaamast meeles pole kui naiste WC. Lennukis mu meelest WCsse üldse ei lastud. Sestap olin sunnitud kasutama võimalust. Kloorihaisune hiiglamasuur saal oli üleni sinise kahhelkiviga kaetud. Kempsupotte muidugi ei olnud, vaid tegu oli nn prantsuse stiilis kergendamise kohaga - mida paljud ekslikult vene-stiiliks peavad. Ühesõnaga – auk põrandas, mille kohal tuli kükitada asetades jalad spetsiaalselt selleks disainitud, aga libedate siniste kahhelkiviga ülelöödud vaksa kõrgustele jala-asemetele. Püsti seistes privaatsuseks loodud kahhelkividega üle löödud rinnakõrgused latrid. Latrite read olid aga paigutatud nii, et need olid seina ääres ja keskel nn jalutamise rada. Mida aga polnud, need olid lahtri ees olevad uksed. Polnud isegi mitte disainis ette nähtud. Seega kükitades oli valida kahe variandi vahel – kas omada silmsidet vähemalt 20 vastas asuva naisega, kes sama protseduuri läbi viisid või siis olla keerata selg ja olla eksponeeritud vaid vaatajatele.

Nii need paar rongi-lennuki päeva möödusid ja siis olimegi Kõzõllis geoloogiavalitsuses ja tema ilgelt räpases ühiselamus, kus meie teed kursusekaaslastest lahku läksid. Terve kursus jagati väiksematesse gruppidesse, kes viidi peatselt veoautodega mägedesse, kes pidi ühikas pikalt ootama helikopteri ilma ehk transporti. Mind koos Gea ja Kaupoga määrati Hamsarinskaja partijasse ja transporditi helikopteriga vahelaagrisse. Sellest aga järgmine lugu.