Kääriku - minu lapsepõlve maakodu Mulgimaal. II osa

See sauna koht oli väga järskude nõvadega sälkorus, mis algaski maantee äärest ja ühines paarisaja meetri kaugusel teise, laiema oruga. Piki nõlva kulges jalgrada ja oru põhjas voolas väga külma veega oja. Kahe oru liitumise kohale oli ehitatud otse allika peale kahe uksega piimamaja, üks Ella ja teine Jaani perele. Sinna pandi "küüleritega" piim hoiule ja sealt toodi ka mäele, s.t. koju, joogivesi. Ülemise kaevu vesi kõlbas ainult loomade jootmiseks, saunas käimiseks, pesu pesemiseks ja muudeks majapidamise vajadusteks.

Kui nüüd elumaja juurest Sultsi poole vaadata, siis maanteelt talli juurde viis tanum, kus ees oli hobusevärje ja mille ääres kasvasid vaheldumisi sinised ja kollased ploomid. Veidi eemal põllu peal oli veel üks (ilmselt mõisaaegne) hoone, mille nimi oli kivilaut. Peale sõda hoiti seal kahte salasiga, millised ühel ööl nii ära varastati, et keegi ei kuulnud seakisagi. Salasead olid need sellepärast, et nõukogude ajal tohtis oma tarbeks kasvatada ainult piiratud arvu koduloomi. Lubatud sead elasid lehmade juures laudas.

Samast kivilauda juurest viis hobusetee suurde orgu, kus asusid heinamaad. Seal asuv oja algas Aidu järvest ja voolas Loodi Põrguorgu ja sealt vist edasi ka Loodi Siniallikule. Vahetult enne orgu jõudmist oli kahel pool teed kõrged püstloodised liivakaldad, kuhu olid uuristatud kartulikoopad. Igasse koopasse mahtus koorem kartuleid. Koopasuu kaeti laudadest tehtud kaanega ja pandi külmakaitseks ette paras kuhi rukkiõlgi. Nii oli võimalik kasutamiseks vajalik hulk kartuleid välja võtta ja ülejäänud saak seisis ühtlases temperatuuris hästi kuni järgmise sügiseni.

Üleval kõrge kalda peal õitsesid kassikäpad ja kasvasid toomingad. All orus oli kullerkupud, pääsusilmad ja jäneselilled. Tõrvalilled kasvasid orus kunagise Nännile kuulunud maja vundamendil. Nänn oli olnud külas tuntud roosiravitseja, kelle juures minu emagi oli käinud. Kuidas ta meiega sugulane oli, täpselt ei tea. Kalmu Meetale oli ta vist vanaema või vanatädi, kes lubas oma tarkused temale edasi õpetada. Meeta aga lükkas õppimist edasi seni, kui õpetaja oligi surnud.

Eri lugu oli aga nurmenukkudega, sest need kasvasid ainult sama oru Kuke talule kuuluval nõlval ja me käisime neid sealt salamahti noppimas. Teispool oja oli ka nende lillede väike lapike, kuid nii kaugele ei tohtinud me omapead minna.

Teisel pool maanteed oli põld ja veidike ka lepikut, kus sai loomi karjatada. Lepiku taga oli suur veega täidetud kraav ja edasi okastraadiga piiratud riigimets. Seal käisime me seenil, sest iga seeneliigi täpne kasvukoht ja ussi kodu oli meil alati teada. Loomi karjatati ka "all orus", kuid alles siis, kui hein oli niidetud. Põhilised heinamaad olid asunikele eraldatud Loodi mõisast Heimtalisse viiva tee ääres asuva jõe orus. Maa oli seal turbane ja pehme. Käsitsi niidetud hein veeti kõrgemale kohale nii, et hobuse taha rakendati 2 pikemat leppa koos okste ja lehtedega ja sinna peale riisuti kokku heinasaad. Minu mälu järgi olid hobustel ka mingid kabjalaiendused all ja sellepärast said nad seda vedamise tööd teha. Meie, lapsed, vajusime küll pea põlvini vesisesse mutta.