Peale Krimmi 1956. Kaukaasia mäed ja Pjatigorsk.

Nüüd ma teadsin, mis tähendab, kui oled jõudnud oma saavutatud eesmärgini, tippu. Kõik me olime eufoorias ja ka minu kaotatud jõuvarud taastusid paari minutiga. Pildistasime, sõime ja jõime. Kartsin, et jään jälle grupile jalgu ja tegin teise rumaluse- hakkasin üksi ees minema. Allamäge tee ei olnud lagunenud ja seal ma siis keerutasin serpentiine mööda minna ja ise laulsin kõva häälega. Siis aga silmasin, et teised meie omad olid kasutanud mingit jalgrada ja olid nüüd minust õige kaugel all. Esimesel võimalusel hakkasin mööda rusukallet neile järgi minema.

Siis meenutasin jälle Uno Lahte : "Kord alla tulles Mguri mäest, kus lahtist kiviprahti, eks tasakaal mul kadus käest ja metsik tants läks lahti. Küll pani päkad sibama te alandlikum teener, ei kuidagi saand pidama, sest iga kivi veeres. Käed laiali kui tiivad lõin, ent kiirus aina kasvas. Paar põõsast ülalt alla tõin ja hüüdsin uhkelt Hašša! " Minul see rõõmuhüüe jäi küll ära, sest lisaks vallalepäästetud laviinile tuli meelde, et siin võib ka usse olla. Hirm oli kole suur! Kui lõpuks pidama sain ja omade juurde jõudsin, andsin endale sõna, et grupist kunagi lahku ei lähe.

Peatusime Teberda alpinismibaasis. Sealt matkasime lasuursiniste Baduki järvede juurde, puhkasime imekaunitel lillelistel alpiaasadel, käisime kõndimas mingil tõelisel liustikul, kust paar päeva tagasi oli välja sulanud 10 aasta eest jääprakku kukkunud Moskva tudeng.

Edasisaamisega oli raskusi. Ei mäleta, kas bussid ei käinud või polnud pileteid. Minul paari kaaslasega õnnestus saada transporti tühja isekallutaja kastis. Olime selili (et keegi seaduserikkumist ei näeks!) seal libeda metallpõhja peal ja hoidsime kramplikult kinni kabiini servast. Tagaluuk käis ikka kolksuga üles-alla. Sõit vältas tund või paar, kuid tundus küll igavikuna.

Lõpuks olime Kislovodskis. Tutvusime peamiste vaatamisväärsustega, millisteks olid mingi tuntud Grott (koobas), Lermontovi duellipaik, Akadeemiline Galerii, kotka kuju linna kõrgeimas kohas, narsaani allikatele ehitud paviljonid jne.

Olles ööbinud ühe koolimaja põrandal, kogunesime järgmisel päeval raudteejaama, et alustada sõitu Moskvasse ja sealt koju. Ekstreemsused olid selleks korraks läbi ja platskaartvaguni puidust pink tundus väga pehmena ja keha järgi õigete kõverustega tehtud olevat. Voodipesu ja madratsite laenamiseks raha enam ei jätkunud, sest kodutee oli pikk ja süüa oli ka vaja. See oli minu elu seiklusrikkaim suvi!