Pärast Krimmi 1956. Suhhumi.

Kui Suhhumis bussist välja astusime, oli tunne nagu oleksid sauna sattunud. See oli see subtroopika, kuum ja niiske. Taimestik tundus sama olevat, hooned ka, kuid alumiste korruste aknad olid trellitatud. Põnevaimaks ekskursiooniobjektiks oli ahvikasvandus. Meie suguvendi kasvatati kuuldavasti seal meditsiiniliste katsete jaoks, kuid ala oli rahvale avatud ka kui loomaaed. Kohalik ahvide hooldaja rääkis aga loomadest nii haledaid lugusid, et sellepärast ei tahakski sinna teist korda minna. Üllatuseks oli liivane mererand, millist polnud me ei Krimmis aga ka Sotšis kohanud.

Öömajale saime seekord kohalikku turismibaasi, kus majandusjuhatajaks osutus olema üks eestlanna. Tänu temale saime korda ka dokumendid, mis lubasid meie 12-liikmeliseks kuivanud grupil mägesid vallutama minna. Ei maksa unustada, et alles 3 aastat tagasi oli siit ilmast lahkunud kaukaaslaste suur iidol grusiin Jossif Vissarionovitš Stalin. Kohalik rahvas mässas ja tappis venelasi. Ekskursioonigruppe lubati tulla ainult põhjast lõunasse 100-liikmeliste gruppidena miilitsate kaitse all. Aga meid oli vähe, meie läksime lõunast põhja ja meil polnud kaitsjaid!

Nii palju, kui sellel endisel Gruusia (Kluhori) sõjateel sõiduvõimalust oli, sõitsime pealt lahtise veoautoga kuni viimase külani enne mäekuru. Kohutavaim koht oli Baduki kalju, kus tee, mis ca 3 km ulatuses kulges kaarena nii kitsalt mäe külge mööda, et kaks autot kõrvuti ei mahtunud. Päeval sõites pidid inimesed tavaliselt hirmu pärast jala minema, kuid meie sõitsime öösel. Ühel pool autot all lõputus sügavuses helkis kuupaistel jõgi ja teisel pool kriipisid presendi kinnitamiseks pandud rauad vastu kaljuserva. Ümberringi hõljusid mingid helkivad suured putukad. Õnnelikult, kuid surmvaikuses, ületasime sellegi teelõigu ja hommikuks olime viimases külas. Edasi oli tee juba nii lagunenud, et teisele poole ahelikku oli võimalik ainult jala minna. Järgmise öö veetsime telkides, kuid olles lõunamaise elu kogenemusteta, otsisime nii kaua parajat kohta, et järsku oligi pimedus käes. Laagriplats sai tehtud lausa keset teed, sest kuhugi mujale ei näinud minna.

Järgmisel päeval oli teel takistus, s.t et tee asemel oli minikuristik. Endine sild oli katki läinud ja jääsild oli lihtsalt ära sulanud. Eemalt kappasid meie poole 4-5 burkadega ratsanikku, süngete nägudega, mingid terariistad ka vööl. Hakkasime kohe eesti keeles rääkima ja asi muutus kardinaalselt. Nende külas olevat ka eestlased elanud ja nüüd tehti niisugune heategu, et üks ratsamees läks hobusega kuidagimoodi sinna lõhesse ja sõna otseses mõttes tõstis meid ühelt kaldalt hobuse selga ja seal edasi teisele kaldale. Poistele õpetati, kuidas tuleb üle külmunud Kluhori järve minna, milliseid ohte vältida jne. Tüdrukute poole ei vaadatudki, nagu oleks me lausa õhk olnud. Selle päeva tippsündmuseks oligi mäekuru vallutamine. Mulle tuli see väga raskelt, sest kogu aeg oli kuum ja joogijanu. Jõin igast allikast ja lõpuks olin omadega nii läbi, et teised pidi poole mu seljakoti varandusest enda kanda võtma. Siit sain aga õpetuse ja oma edaspidises töös ei joonud ma päeval peaaegu kunagi, kuid alles õhtul kompenseerisin kaotatud vee liitri või paari teega. See meetod on mind sageli päästnud.