Peale Krimmi 1981 Lvov ja Kiiev.

Pilt wikipediast: Lviv (Львів), mida 1981 aastal sai kutsutud Lvoviks

Kui Lvovi hääletades veoautost välja astusime, oli tunne nagu oleksid ikka veel saunas, aga nüüd juba kuivas saunas, mitte aurusaunas. Ei olnud enam subtroopika vaid lihtsalt kontinentaalselt soe lõunamaa. Meie hääletamise reisil oli kujunenud kokkulepe, et igas suuremas linnas lubame endale väikese ekskursiooni linna südamesse. Selle tarbeks oli vaja kuskile paigutada oma seljakotid.

Meil olid kasutusel tol ajal üsna hiljuti müüki paisatud uudse konstruktsiooniga alumiinium raamiga seljakotid. Peab ütlema, et võrreldes vanamoodsate, presendist vormitute seljakottidega (lihtsalt paari taskuga rihmadega riidest kott), oli see ikka suur samm edasi. Palju asjalikke küljetaskuid, vahesid ja muid kinnitusi võimaldas oma kotist vajaduse korral kiirelt leida vajaliku eseme. Rääkimata sellest, et tänu raamile oli kogu oma elamist märksa kergem seljas kanda. Üks viga sel seljakotil muidugi oli – ei saanud selle peal õieti istuda ja hääletades oli teda ka raske sõiduautosse mahutada. Kuna meie sõiduvahendiks olid suurekabiinilised linnadevahelised veoautod, siis see viimatimainitud puudus ei olnud suureks takistuseks.


Pildi peal Anto hääletamisetööst puhkehetke võtmas ehk toetamas ennast kirjeldatud seljakottidele. Pildi taga märge "Suvi 1981, kuskil Valgevenes"

Õnneks oli seljakoti raam just nii suur, et ta mahtus millimeetri pealt üle NSVL levinud raudteejaamades olevatesse hoiulaegastesse. Tuli seljakott küll külili ja diagonaalis sisse lükata ja osad asjad “laka” poolt kõrvale paigutada, aga sisse ta läks. Metalne hoiulaegas maksis 15 kopikat ja lukustada sai kapiust valides kombinatsiooni pöörlevatest nuppudest. Valik oli üks täht ja neli numbrit. Tänapäeval on igal sammul vaja meeles pidada mingeid erinevaid PIN koode, salasõnu, kasutajatunnust, turvakoode ja mida iganes veel. Selleks on ilmselt igal inimesel mingi oma süsteem välja mõeldud. Aga siis – paljudel esmakordne ja ainus kokkupuude mingi sellise asjaga. Seega oli väga levinud, et kombinatsiooniks kasutati A tähte ja oma sünniaastat. Ja ega siis varganägudel polnud palju vaja. Nähes inimest oma kapi juurest lahkumas võis ju vanuse enam-vähem ära aimata. Ja ei olnud nii, et peale kolmanda kombinatsiooni ebaõnnestunud valimist rohkem võimalusi ei antud! Meid, tudengeid, oli sellise lihtsameelse kombinatsiooni kasutamise eest muidugi hoiatatud.

Kui nüüd ikka Lvovist ja Kiievist ka rääkida, nagu Ene-Liisi pakutud formaadi mõttes oleks sobilik, siis midagi erilist nende linnade kohta aastast 1981 ei oska öelda. Õnneks olen mõlemasse linna ka hiljem sattunud, seega põhilised kultuuriloolised vaatamisväärsused on samaks jäänud. Küll on muutunud inimesed.
Pilt wikipediast: Kiiev