
Öeldi, et üle kuru käivad autod. Saime geoloogide auto peale. Koormaks lahtissed tellised ja meie – loomulikult autokastis! Unustamatu sõit. Tee oli kitsas ja käänuline. Autojuht sõitis õnneks suhteliselt mõistlikult. Sõit kestis üle nelja tunni. 3300m peal pidi kuru olema, 3050 peal läks tee serpentiiniks ja me sõitsime pilvede vahel. Läks pimedaks ja autokastist kaugemale ei näinud. Allasõit läks libedamini. Sõit läks kokku umbes 30 rbl. Laagriplatsi lööme üles pilkases pimeduses ja käsikaudu. Valges leidsime oma telgi lähedalt lammaste tapmise hoone. Ilmselt oli seal päev varem lambaid veristatud.
Mööda platood liikusime Kara-Tokist ülesvoolu. Jurtasid igal sammul. Pärast lõunat lõppes platoo. Tulid vahelduvad maastikud Tjan-Šani kuuskedega. Teisel pool jälgisid meid valvasad karjused. Üks mägede poeg ratsutas meist mööda. Lausa ime, kuidas suudab hobune käia mööda selliseid radu!
Läksime üle karjamaa karjuste juurde. Nad olid väga lahked ja kostitasid meid kumõssiga ja kumõssist tehtud kohupiima soolaste pallikestega. Vastu andsime rosinaid, mis nende keeles oli kismiš.
Üsna peatselt takistas meie teed tõkkepuu. Saime teada, et rajoonis on suu- ja sõrataud. Esimese ehmatusega ei osanud keegi seda haigust vene keelest tõlkida. Keegi piuksus, et järsku on Siberi katk. Sellepeale tõmbus otsaesine külmaks. Õnneks sai suure pusimise peale õige tõlge. Kuna meil olid jalad villis ja päikesepaistest huuled pundunud, siis naersime, et nüüd arvatakse, et olemegi haiged. Tulime me ju haiguskolde poolt. Pika kauplemise peale visati tee peal olevale saepurule mingit desinfitseerivat vedelikku, kus me oma saapad puhtaks nühkisime. Peadpidi suurde tõrde ei surutud.
Kohalikud karjused teavad radu umbes 10 km raadiuses. Meile tuleb teejuhiks üks karjus, kes viib meid järgmise jurta juurde. Pakutakse kumõssi ja näha on ainult mehi, naisi näeb vaid kaugelt. Hobune pidi maksma 1000 rbl, eesel ja lammas 100 rbl. Karjus saab iga lamba eest ühe kuu karjatamise eest 50 kop. Karjas võib olla kuni 500 lammast. 20. septembriks peavad lambad mägedest all olema. Selgub, et üks karjus on Raplas teeninud. Üleüldse suunatakse siinsed noormehed Baltikumi. Vestleb elavalt, kuidas meie tüdrukud tema eest olid ära jooksnud ja kuidas neid kõik kartsid. Kumõss teeb kergelt purju.
2 kommentaari:
Kena, et meenutasid! Mul pole kahjuks Kesk-Aasia reisidest, kus ma grupisaatjana mitmel korral käisin, mingeid märkmeid. Mäletan Kirgiisiast ainult ilusaid kuuski, täiesti ronimiskõlbulikke mägiteid ja turistidele korraldatud ratsasõite, kus hobuse selga ronimise lihtsustamiseks oli ehitatud puust platvorm.
Ma ei saandki kumõssi - linnas ei julgend osta ja maal polnd võimalust.
Postita kommentaar