Ikka on nii, et kui arvad, et oled üksi, siis on kohe mingi hobusega kirgiis platsis. Karjustel on pea eranditult kõigil binokklid. Eriti häirib see teadmine, kui kivitaga pissil käia. Lohutan ennast mõttega, et see on ainus kord elus, kui ma nendega kohtun.
Tagant tulevad kaks ratsanikku, isa ja poeg. Näitavad lahkesti meie seljakottide peale ja võtavad need hobuste turjale. Teispool jõge pakutakse meile jurtas punutud lambasoolikaid ja verivorsti. Eelarvamuse tõttu suudan alla neelata vaid paar suutäit ja ülejäänu poetan vargsi taskusse. Mägedes liigub autolavka. Iga jurta juures peatub ja seal juuakse ühiselt viina
Külas on vaid 4 maja, milledest üks on pood. Poes on müügil kõik ja mitte midagi. Meie ostame kommi. Müüjaks on väga uhke turbaniga noormees, kes meilt saadud rublad kõrge kaarega kuhugi potti viskab.
Isekallutaja lubab meid viia Kirovskojesse. Koormaks on villapallid. Hädavaevu mahume nende peale ja vahele. Mina saan koha kasti sabas nii et naba ulatub üle kastiserva välja. Hirm ja tolm on suur. Oleme nagu lennukis. Pakutakse kumõssi. Rappun niimoodi kuni restoran-jurtani, kus on GAI post. Vanamees käseb pead alla kummardada ja nii me petame nõukogude miilitsat. Vanamees ei taha sõidu eest raha ja lõpuks ikka võtab 10 rbl. Poetab maha meid enne linna. Peseme ennast niisutuskanalis, mille vannitaolisse põhja tahaks pikali visata.
Jäälõhed võtavad südame alt külmaks, aga ilusad on nad küll. Liustikul leiame hobuse pealuu, hulk konte ja minu meelest ka inimeste luud. Räägitakse, et 1916. aastal tahtsid paljud kirgiisid siit põgeneda üle Ašutori kuru Hiinasse, et pääseda sõttaminekust. Paljud hukkusid lumetormis. Nüüdseks ajaks olid kondid liikunud juba liustiku keskele. Jaluste järgi, mis olid käsitsi sepistatud ja mustriga kirjatud, võib öelda, et tõepoolest need on osa selle põgenikekaravani jäänustest.
Kribina-krabinaga lendame Dzili-Suu rodooni allikate poole. Kulutame poolteist tundi selleks, et 10 minutit istuda soojas haisvas vees. Putkad olid pimedad ja kergelt libedad. Kohalikud kitsehabemega mehed pehmitavad oma luid-konte.
Issõk-Kuli ääres on kõrgustikupäike (1600m). Käime Prezevalski monumendi juures ja muuseumis. Muuseumis on vaikus ja puhtus. Park on meeldiv ja puud annavad palju varju. Haual on lihtne kiri: Rändaja-Prezevalski. Monumendi otsas on kotkas, kellel on loorberioks noka vahel.
Üle ootuste on Frunze linn ääretult meeldiv. Roheline, palju omapäraseid rahvuslikke ehitusi. Läheme turu peale. Kaupa on palju. Sööme mõnuga aprikoose pargipingil. Siis näeme tšaihanaad ja oleme teisel korrusel asuva söökla ühed esimesed külastajad. Sööme üle pika aja jälle kartuleid. Koht on suhteliselt esinduslik, tasub teinekordki tulla. Ja siis po magaziinam. Kammime kogu tsentraal kaubamaja läbi, kuid midagi põnevat ei leia. Hoone ise on tegelikult ilus ning meeldivalt konditsioneeritud õhuga. Siis läheme Laste Maailma otsima. Seal pole ka midagi erilist.
Frunzet tunneme me nüüd, üle 30 aasta hiljem, Bishkeki nime all.
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar