ONU AUGUST, omadele KUTT. I osa.

Sellest on möödunud juba pea veerand sajandit, kui ma 1988. a. oma kaugeid sugulasi USA-s külastamas käisin. Lubade saamiseks kulus aastaid. Kui ma peale 18-kordset taotluse esitamist dokumendid korda sain sain, tuli sugulase mehelt Augustilt kiri, et Vilmakest enam ei ole. Toimetamistest oli jäänud ainult broneeritud piletid välja osta. Mida teha? Oma vanatädi tütretütart olin viimati näinud saksa ajal ja oma mehest polnud ta muud kirjutanud, et tal on väga hea mees. Nüüd leidsin, et kõige õigem on, et helistan kirja saatjale ja siis otsustan, mida teha. Vastas sümpaatse häälega inimene, kes teatas, et ei mingit kõhklemist, meie pere on ammu oodanud, et sa tuled ja nüüd muudkui lenda. Nii ma tegingi, kuigi veidi pabistasin, sest peale eesti, vene ja saksa keele ma muud keelt ei oska.

Lendasin otse Moskvast New Yorki. Ameerika tollis ütlesin oma ainukese päheõpitud ingliskeelse lause- olen Eestist ja inglise keelt ei oska. Nii ma siis seisingi nõutult ühe avara ruumi uksel ja vaatasin hirmuga suurt hulka reisijatele vastu tulnud inimesi. Ma polnud ju isegi Augustist pilti näinud, et teda ära tunda! Siis tõsteti tagumistest ridadest üles sini-must-valge plakat, kuhu oli kirjutatud - Ene, me ootame sind! Loomulikult olid need Vilma mees August ja nende poeg Jaan.

August Vari, Ene-Liis ja Jaan Vari USAs

Edasi läks kõik ladusalt. Selles väikeses linnakeses ja ka NY ja Washingtoni ümbruses oli palju eestlasi, keda me külastasime. Igal pool võeti meid avasüli vastu ja kõik olid imestanud (mina kaasa arvatud!) et ma nii Vilma moodi olin ja käitusin. Õhtuti vestlesime kahekesi peamiselt oma lastest ja lastelastest, sellest, kuidas ja kus August ja Vilma tutvusid, nende elust ja töödest jne. Ainuke teema, mida ei puudutanud, oli Augusti elu ja omaksed Eestis. Korra tuli jutu sisse kohanimi Nõo ja kui ma ütlesin, et minu mees Ott on ka selle kandiga seotud, pöördus jutt jälle mujale. Oli veel nõukogude aeg ja siis oli oli parem, mida vähem sa teistest inimestest teadsid. See elutarkus oli ka väliseestlasteni jõudnud.

Need 5 nädalat USA-s möödusid lausa lennates. Enne ärasõitu kutsusin kõiki endale külla. Mulle anti "sületäite kaupa" tervitusi Eestimaale, millised ma lubasin kõik Peipsi järve eestipoolsel kaldal maha puistata. Seda ma ka tegin, sest seal lendas lennuk juba maandumise ootel nii madalalt, et maa oli hästi näha.

Olin selle ajaga juba harjunud naeratama, nagu tegid kõik vaba maailma inimesed. Kui Ott mulle Moskvas vastu tulles meie tavalise süngevõitu näoga oli, küsin temale korduvalt, et kas ikka tõesti kodus kõik korras on ja miks sul siis selline tõsine nägu on. Tema ei mõistnud minu küsimust.