Paar päeva tagasi olin järjekordselt proua K. rahustamas ja siis tuli juttu imelikest helistamistest meie majas, s.t. et uksekell heliseb ja kedagi ei ole. Või on ka mingid kukkuvate asjade kolksumised või koputused. Tuletasin meelde neid aegu, millal olime veel Otiga kahekesi. Vähemalt korda kolm või neli ärkasime mõlemad üheaegselt öösel kellahelina peale üles, kusjuures helin oli tugev, aga miskipärast erines meie oma kella häälest. Läbi uksesilma piiluma läksin ikkagi mina, kuid Ott jäi tavaliselt kohe rahulikult magama. Loomulikult kedagi polnud ja kui vaikselt ukse praotasin, ei kostnud koridorist küll mingit häält ega hingamist.
Peale Oti surma olen korduvalt neid helistamisi kuulnud, kuid kellele sa ikka seda räägid. Paha mulle midagi pole tehtud ja lihtsalt püüan neist üle olla, kusjuures läbi uksesilma käin veel ikkagi piilumas. Nüüd ilmnes, et sama on kogenud ka see minust korrus allpool olev naaber, kes oli sellest palju rohkem erutatud kui mina. Hakkasin mõttes põhjust otsima!
Maja on ehitatud sakslastest sõjavangide poolt eelmise sajandi viiekümnendatel aastatel spetsiaalselt sellel ajal eksisteerinud oblasti töötajatele. Varustatud olid hoone siis igat sorti kommunikatsioonidega, alates "häälekõvendajast" ja telefonist ja ilmselt lõpetades mingi salakuulamise värgiga. Peale paljusid remonte on kindlasti need juhtmed lahti ühendatud, vastavad kanalid kinni müüritud jne., aga mine sa tea! 5-6 aastat tagasi tehti meie vastaskorteris remonti ja seal kasutatud laki jube hais tungis minu korteri keskmisse tuppa ja suretas välja minu toalille. Remonditavas korteris ja ka minu teistes tubades polnud siis enam mingit haisu! Ehk on need põrandaalused kanalid siiski osaliselt lahti, vaatamata sellele, et vanade põrandaliistude peal olevad ventilatsioonirestid on maha võetud ja avad kinni krohvitud? Või on siin miski muu põhjus?
Postitused
2 kommentaari:
No mina uskusin aastaid, et Mammi käis mööda koridori - sammud olid, aga kedagi polnud (magasid nt. või olid kodust ära).
Tiu oli skeptik aga ema olevat ka kuulnud nn samme aeg-ajalt. Nii on mul see asi meeles, et siis kunagi sai isegi naabritega järgi proovitud, et kuidas nende kõndimine kostub - üldse ei kostunud. Sai siis uuesti proovitud, et andku kandadega kõvasti mürtsu, aga ikka ei kostnud. Tiu ka kuulas ja mu arust oli ema just see, kes siis ka mind (eriti prõmmivalt käiva isikuna) sinna kõndima saatis. Siis oli kergelt kuulda olnud :)
Nemad aga väitsid, et meie kõndimine on kuulda, aga nad olid nii hääd inimesed, et lisasid juurde, et see neid ei häirivat :)
Noilt naabritelt aga saime väärtuslikud ruubiku-kuubiku valemid ja papagoide (kanaarilindude?) sulgi aeg-ajalt :)
Hiljem laenasime neile Burdasid, mida korra kuus saime Riomaride hauaplatsi korrashoiu eest.
Ainsaid naabreid, keda kosta oli - nood olid tagumisest püstakust - siis vannitoas või köögis olles.
Aa ja vist vanemate magamistoa seina taguseid sai ka vahel kuuldud.
Korra mäletan ka mingit valget läbipaistvat kuju tualetiukse ees seismas näinud. Aa ja köögist siis ka olematud askeldaja hääled. Ohtlikuna või hirmutavana neist miski ei mõjunud.
Uksekella ei ole kuulnud :)
Aga see koridori taga olevate naabrite mittekuulmine tundus eriti veider siis, kui remonti tegime - avastasime nimelt, et nood vaheseina blokid olid ilma sideaineta - ainult tapeet kahelt poolt hoidis kinni :)
Mulle meenub vaid üks siiani mõistmatu lugu. Vanuseks võis olla siis mul... 6-7 . Tassa Volli oli meil ja kutsuti kööki sööma, eeltingimuseks oli mänguasjad magamistoa põrandalt koristada. Mida ma ka tegin! Siis kupatati köögist välja ja tõesti, terve magamistoa põrand oli paksult lego klotsidega üle külvatud. Kas vaimud või onu Volli nali?
Postita kommentaar