GOTLANDIL KÄIAKIVI TOOMAS II osa

     Kolmas reisipäev oli pühendatud Gotlandi saare põhjapoolsema osaga tutvumisele. Esialgne maastik meenutas natuke koduseid saari, nii Saare- kui ka Hiiumaad. Tooni andsid aga nn. rootsi punase värviga hooned, nii elumajad kui ka muud taluehitised. Kõikjal tundus olevat puhtus ja kord. Valitsesid okaspuumetsad ja  loopealsed karjamaad. Viimased olid traataedadega piiratud ja sõiduteedel olid väravate asemel nn. lambatõkked, s.t.  sellised peenikestest lattidest risti teega asetatud  kõrvutiolevad "pulgad",  kuhu lamba jalg vahele kinni jäi ja nad sellepärast sealt üle ei saanud. Loomad pidid niisuguse tõkkega väga ruttu arvestama hakkama ja autojuhid ei pidanud nüüd enam iga natukese aja pärast eri karjamaade vahelisi väravaid avama ja sulgema. Kuna lambaid peetakse aastaringselt väljas, siis oli neile varjupaigaks ehitatud madalad akendeta maju meenutavad onnid.

    Teede ääres oli näha peale lammaste ka palju hobuseid, sealhulgas oli punase-valge ja musta-valge kirjalisi, milliseid ma varem polnud näinud.

      Gotlandil pidi mõningate andmete järgi olema veidi alla 100 tegutseva kiriku ja meie tutvusime ka nendest mõningatega. Väliselt on nad üksteisele üpris sarnased ja erinevalt meie kirikutest torkas silma, et kõrgete tornide aknad on ilma klaasideta. Sisustused oli väga huvitavad. Oli nii krohvimaalinguid, kivikaunistusi  kui ka värvilisi puunikerdusi. 

       Surnuaiad on vahetult kiriku juures ja  kiviaiaga piiratud. Surnuaia väravad käivad riiviga kinni, veekraanide juures seisavad kastekannud. Eraldi  hauaplatse ei ole ja ühtlaselt hoolikalt pügatud murul tähistavad matmise kohta  tagasihoidlikud kivisambad otse nende ette istutatud  või ka vaasides olevate lilledega. Kui nüüd võrrelda neid USA-s nähtud surnuaedadega, siis tundus, et see ühtlase muru mood on siia hiljem tulnud, sest hauasammaste read ei  olnud alati just  väga sirged. Suured puud kasvasid valdavalt  ainult surnuaia ääres või selle taga.

     Huvitavaks vaatamisväärsuseks olid ka nn. hooajaline kaluriküla, kus viibiti ainult püügihooaegadel paar korda aastas. Majad asetsesid tihedalt üksteise kõrval ja merepoolsel küljel olid kaldale tõmmatud paadid. Onnide uksed olid lukustatud, kuid akendest piiludes oli näha  tagasihoidlik sisustus.

       Omaette vaatamisväärsus on põhjatipus asuv FARÖ saar, kuhu sõitsime praamiga. Maastik oli karmilt põhjamaine madala taimestikuga ja imeliste kivijäänukitega, mida kutsutakse rauakariteks. Tuuled ja vesi on loonud  kauneid kivivorme, mis ulatuvad ümbritsevast maastikust kõrgemale. Sellel saarel on elanud ja suvitanud mitmed rootsi kultuuritegelased (Selma Lagerlöf,  Ingmar Bergman j.t.) Ka nüüd seisid paremini vaadeldavate objektide juures reas nii sõiduautod kui ka bussid. Pildistati, roniti kaljudel, päevitati, einestati.

    Külastasime  Färö saare kirikut ja vaatasime sinna surnuaeda maetud kuulsa režissööri (kelle üheks naiseks oli eestlannast pianist Käbi Laretei)  Ingmar Bergmani hauda.

     Veel mahtus sellesse päeva Bunge vabaõhumuuseumi külastus.Kuna oli hooaja lõpp, siis peale meie eriti palju külastajaid ei olnud. Huvitav oli vanas elamus keset tuba olev imelik asjandus- maast laeni ulatuv teivas, mille ümber keerles madal olevale pulgale kinnitatud puust rõngas. See pidi olema lapse jalutamise või kõndimaõppimise abivahend. Omaette vaatmisväärtus olid viikingite suured ruunikivid-sambad, samuti ilma veeta eksponeeritud vesiveskid ja hobuserautamise onn.

      Korraks peatusime ka tööstuslinnas Slites, kus vahetult tee ääres oli vaateplatvorm, kust sai näha põletuslubja tootmiseks rajatud lubjakivi kaevandust.

         Õhtul külastasime järjekordselt Visby südalinna.