Maatööst ja tööst maal. I osa

      Pean kohe alguses ütlema, et juba lapsepõlvest saadik ma vihkasin kõiki töid ja tegemisi, mis olid seotud maaga. Elu on aga kummaline ja tegelikult kehtib väga hästi vana ladinakeelne ütlus -  tempora mutantur,  nos et mutamur in illis (ajad muutuvad ja meie koos nendega). Praegu on minu lemmiktööks  peale tütre suvekodus metsaharvendusega tegelemise aiatööd meie suguvõsa pärandkrundil  Tartu linnas. Aga minu palgatööks oli 27 aastat jutti mullaproovide võtmine Eesti kolhoosides ja sovhoosides. Ju see amet ikka meeldis, muidu oleks ma ju mingi uue töökoha otsinud.

        Sõja ajal ja ka palju aega peale sõda andis suure osa meie pere söögist seesama vanaisa ostetud maatükk Karlova linnaosas, kus pooled minu ja  mu õe lastest siiani elavad. Kasvatati nii varajast kartulit kui ka kapsaid, kaale, peeti, herneid, ube ja muidugi ka porgandeid. Tikripõõsaid ja õunapuid oli ka piisavalt, sest peale 1939/40.a. suurt külma istutati uued puud. Kõige vastikum töö oli muidugi kikerpillide korjamine nende valusate okaste pärast. Järgmine vihavaenlane oli porgandipeenar, kust tuli peale umbrohu ka neid imeväikesi taimehaktisi harvendada. Asja lahendasin nii, et kutsusin ümbruskonna omaealised (ja eriti eelistatult veidi nooremad!) lapsed meile kokku. Seletasid ja näitasin töövõtted neile kätte, ise võtsin väikese pingi ja juturaamatu  ning vahetult nende kõrval istudes lugesin võimalikult ilmekalt muinasjutte ette. Rahule jäid kõik, sest muidu nad poleks alati kutsumise peale kohale tulnud. Marjade korjamiseks  vanaema loomulikult seda meetodit kasutada ei lubanud.

Meeldiv vaheldus õppetööle, eriti koos EPA tudengitega

      Keskkooli ajal käisime ka mitmel korral maal põllutöid töid tegemas. Kus see toimus, ei huvitanud meid  mitte üks raas. Autoga päevaks viidi ja õhtul tagasi toodi. Kõige huvitavam oli muidugi selle juures see, et  meie kui tüdrukutekooli plikad kohtusime seal EPA (põllumajandusakadeemia) poistega ja nii mõnigi tutvus kestis mitu aastat.

Õppeaasta algas tavaliselt kartuli võtmisega

      Ülikool algas ka kolhoosi minekuga. Meid oli kurusel 25 inimest ja need jagati nimestiku järgi kaheks osaks. Mina sattusin Pällastverre. See koht on Tartu-Tallinna maanteest vasakul pool kusagil Paia teeristi lähedalt ära pöörates. 1954.aasta suvi oli kole vihmane ja septembri alguses olid põllutööd majandites enamasti kõik tegemata. Meie majutuskohta viis kitsas kruusatee, kus kahel pool olid pilgeni vett täis kraavid. Sinna saime veel autoga, kuid kui kahe nädala pärast tagasi tulime, vedas hobune vaevaga meie pambud maanteeni ja meie tulime paljajalu seda lödist teed pidi kõndides. Auto ootas suurel maanteel, sest muidu oleks ta sinna porisse kinni jäänud.