GOTLANDIL KÄIAKIVI TOOMAS III osa.

   Reisi neljas päev on pühendatud Gotlandi saare lõunapoolsele osale. Hommikut alustame Lummelunda karstikoobaste külastusega. Ilm on ilus päiksepaisteline nagu eelmistel päevadelgi. Miskipärast kuivavad  aga administratsiooni ruumi viiva trepi käsipuul kummikud ja kõrged kalamehesaapad. Selgub, et sellel aastal on maaalused käigud üle ujutatud ja ilma kummikuteta ei tule sinna minek mõne allagi. Minul pikk valge seelik seljas ja kuna olen varemalt külastanud vähemalt 6-7  koobastikku erinevates riikides, siis otsustan loobuda. Mona hakkas peale käima, et tule ikka. Et meil  peale ühe vanaisa ja kohaliku giidi rohkem meesterahvaid grupis ei olnud, siis otsustasin seelikusaba üles tõsta ja viimaste hulgas kõndides siiski minna. Loomulikult ei kahetsenud, sest iga koht on  isemoodi ja seal poole kummikusääreni vees sumbata oli  omaette elamus. Eriti põnev oli siis, kui giid läks veidike tahapoole tulesid kustutama ja meie läksime seinast kinni hoides edasi. Kahel pool üleujutatud kõnniteed olid  ilmselt puusadeni ulatuva puhta läbipaistva veega voolavad ojad. Aga  miinuseks oli see  mulle tundmatu inglise keel nii retkele eelneva filmi vaatamise puhul kui nüüd ka giidi jutuna koobastes! Kui seda oleks kõikidele tõlkinud meie grupi giid Ulve Pedastik, oleks hästi olnud, aga individuaalgiidi Mona abi pakkumisest  keeldusin, et mitte teisi targemaid häirida.

     Järgmine huviobjekt oli pronksiaegne  matmiskoht, millele ligipääsemiseks tuli üle lambatara ehitatud trepi ronida. Peale lammaste sai ka tuulikuid ja kohalikku talu pildistada. Kahel pool laiusid nüüd juba põllumaad, oli ka karjalautu ja loomulikult igas külas oma kirik. 

      Edasi läks tee üha kitsamaks ja lõunatipus peatusime endises käiakivide valmistamise kohas,  nüüdses Kettelviki muuseumis. Siit ma selle suveniiri ostsingi! Mona ronis kõrge mäe poole peale ja hiljem  proovis muuseumi õues meisli abil  kivisse tähti toksida. Mina uurisin, kuidas tuule jõul veskikivisse auku puuritakse ja käiakive lihvitakse.

       Lõunatipu viimane objekt oli kalju nimega Hoburgeni vanake ja selle kõrval nn. maailma ots, kust kõrgemale ja kaugemale enam minna ei saanud - ees oli meri ja üleval taevas. Algul arvasin, et mina sinna üles küll ronida ei jõua, kuid giidi kinnitusel pidi see üks reisi ilusamaid elamusi olema. Mis mul siis muud üle jäi! Tegelikult ega ta palju raskem käik olnud, kui kahe söögikotiga kodus neljandale korrusele tulla. Allaminek oli veidi ohtlikum, sest valutava jala pärast kartsin kukkumist, kuid korda ka see ilma abita läks!

      Nüüd jäi meil veel külastusobjektiks saare kauneim, Öja kirik, kohalik keraamika töökoda Etelhelmis ja siis veel Roma nimelise endise kloostri varemed. Nagu arvata, kirik minus enam erilist vaimustust ei tekitanud ja keraamika tööstuses Jõgevamaal Siimustis olen ise korduvalt giid olnud. Kloostri varemed olid võimsad ja seal pidada juba aastaid igal hooajal uus Shakerpeare näidend lavastatama. Ka nüüd olid dekoratsioonid publiku ootel valmis.

         Viienda päeva hommikul viib laev meid Gotlandilt Nynäshamni, sealt buss Rootsi kuningate suveresidentsi Drottningholmi. Prantsuse stiilis lossiaed oli poolenisti remondis  ja kuna ma ei viitsinud grupiga aia lõppu kõndida, siis kolasin iseseisvalt ringi. Nägin vahtkonna vahetust lossi ees ja külastasin tänu oma giidimärgile ilma rahata kauni lossi kahte korrust. Vahepeal jõudsin veel Oti Rootsi kolleegile Peep Vaherile helistada ja tänuga meenutada, kuidas me tema, Anna-Grete, Tiiu ja Otiga nende mootorpurjekaga samas kohas käisime.

    Laev Baltic  Queen tõi meid kuuenda päeva hommikuks Tallinnasse ja buss viis edasi Tartusse. Kena reis oli lõppenud ja ikka nagu alati - mõtlen, et kuhu järgmisena minna,  kas tervis reisimisele vastu peab ja keda õnnestub  reisiseltsiliseks kaasa kutsuda.