Kanal 2 näitas saadet sellest, kui disko meile tuli. Mulle tulid meelde tantsuõhtud Tartu Kalevi kultuurimajas, kuhu keskkoolilastele oli keelatud minna. Sai seal käidud tantsimas 3 korda nädalas: kolmapäeval, laupäeval ja pühapäeval. Orkestris mängisid Andres Vihalem, mõlemad nn. Ora poisid (doktor Ora-Janseni pojad) ja veel 3 - 5 noort muusikut, kelle nimesid kahjuks enam ei mäleta. Minu lemmikpilliks oli saksofon ja lemmiklugudeks Valgre palad, Domino, tango Armukadedus, Lõppemata foxtrott ja muidugi palju teisi lugusid.
Mängiti lugusid kahekaupa, milliste vahel oli väike paus, kui rahvas aplodeeris ja tantsupaarid seisid kõrvuti põrandal tantsuloo teist poolt oodates. Umbes tunni aja pärast tegi orkester puhkepausi ja selleks ajaks lülitati sisse grammafonimuusika. Tantsuplats oli silmapilk tühi ja kõik läksid 10 - 15 minutiks kas jalutama, puhvetisse, tualetti või kuhugi vaiksesse kohta suitsu tegema. Plaadi järgi tantsimist loeti halvaks tooniks.
Esimest diskot nägime 1975. a. Bulgaarias, kui kuuldes valju muusikat, Otiga koos ühte saali sisenesime. Tantsupõrand oli rahvast nii tihedalt täis, et tantsuruumigi polnud. Õhk oli umbne ja orkestrit ka polnud näha. Neiud ja noormehed tatsasid omavahel praktiliselt ühe koha peal. Pettunult väljusime sellest lõbustuskohast ja otsisime tantsimiseks sobiva välirestorani.
Tartus naised, ja loomulikult mehed ka, omavahel ei tantsinud. Tantsijad orkestriga võidu ei laulnud ja ainukeseks tänuks mängumeestele oli tugev aplus. Omavahel mehi tantsimas nägin Bakuus ja naised tantsisid ilma meesteta mitmes Venemaa linnas.
Postitused
1 kommentaar:
Miskipärast tuli meelde solisti nimi-Klaara Kotter.
Postita kommentaar