Minu lapsepõlve suvemälestused on Mulgimaalt, Kääriku talust, milline asus Loodi mõisa ja Sultsi alevi vahel otse Viljandi-Pärnu maantee ääres. Kui kohe üle tee minna, siis seal oli vanatädi talu lepik, kuhu võisime minuealise sugulase Jaaniga minna nii kaugele, et söömatulemise kutset kuulsime. Seened olid seal sellist sorti, et neist keegi eriti ei hoolinud - lepikseened ja väikesed haprad pilvikud. Kui aga tõeline seeneaeg käes oli, siis läksime koos emadega veidi kaugemale nn. riigimetsa. Selleks tuli ronida üle laia kraavi ääres oleva okastraataia ja miskipärast ei tohtinud kõva häälega rääkida. Ehk oli nn. riigimetsas käimine keelatud? Küsida ka kellegi käest enam pole. Seal siis õpetasid emad meid, et milline on söögiseen ja milline sitaseen. Iga kord enne metsa minekut hoiatas vanatädi, et me selle suure kivi juures, kus paksu kübaraga seest õõnsa varrega hallid seened kasvavad, väga ettevaatlikud oleksime. Seal oli nimelt rästiku kodu. Mina teda küll nägema ei juhtunud, aga oleks ime kah, kui ta selle, siiski lärmava, seltskonna eest, varjule poleks läinud.
Kui täis korvidega koju jõudsime, siis pandi peale üle kontrollimist kõik seened ühte suurde katlasse keema. Kui pilvikud juba värvi olid kaotanud, tõsteti pott tulelt maha ja jäeti järgmise hommikuni õue jahtuma. Mis nende seentega edasi tehti, lapsi muidugi ei huvitanud ja seda kommet ka polnud, et mõnda sorti seened kohe ilma kupatamata pannile panna. Kui keeduvesi juba veidi jahtunud oli, siis õngitsesime sealt puravikke välja, aga ega nad päris head ka polnud, sest olid ilma soolata, magedad.
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar