Kui ma abiellusin, siis ostsime ka endale auto ja seenelkäimine muutus palju mugavamaks. Algul käisime koos Kolkide perekonnaga ja 2 autoga. Siis oli Allul ja Otil mõnus kahekesi naisi oodates kas autot remontida või samal teemal vestelda. Seeni Ott ei tundnud, aga kui Allu enam metsa ei tulnud, siis hakkas Otil igav ja ta õppis seened selgeks. Kõige enam meeldis talle otsida tõmmuriisikaid, mida meie pere kraapseenteks nimetas. Neid tuli otsida mõistusega, nagu Ott väljendas. Mõned kahekesi seenelkäigud korrad on jäänud hästi meelde.
Läksime teatud - tuntud Põlvamaa metsa, kuid seeni polnud üldsegi. Vaatasime siit ja sealt ja tulime tühjade korvidega metsast välja. Kusagil enne Reola raudteejaama nägime karjakoplis šampinjonide uputust. Ronisime üle okastraataia ja hakkasime neid korjama. Õhin oli nii suur, et lausa ehmatasime, kui panime tähele, et mitu külainimest olid tulnud "kaema, et midä nee ullud küll sitaseeniga tegema nakavad". Ega nad ikka uskuma ei jäänud, et me neid sööme! Lugu jätkus kodus, kui ma osa saaki ära praadisin ja ekstra ka ämmale serveerisin. Sõi ja kiitis ja tahtis teada, mis seened need nii head on. Kui neid veel praadimata seeni köögis korvis nägi, läks kohe väljakäiku. Oksendamise kohta kindlad andmed puuduvad, kuid tema jutt oli küll selline, et nüüd tahtsime tast lahti saada.
Kunagi oli aga puravikkude uputus. Endal olid talvevarud juba olemas, kuid metsamineku isu oli suur ja otsustasime, et teeme kahekesi väikese ringsõidu Tartu lähistel. Alustasime Kurepalust ja siis keerasime Kaagvere poole. Niipea kui aga väike metsatukk tee ääres oli, astusime sisse. Pruukis ainult mõni minut ühel kohal seistes ümbrust vaadelda, kui oli kümmekond puravikku leitud. Siis sõitsime järgmise metsatuka juurde. Räpina maanteele välja jõudes, olid korvid lauasa kuhjaga täis. Mõtlesime, et mida teha ja siis enne koju minekut sõitsime isa-ema peretuttavate Allaste kodust läbi ja sokutasime kõik seened nendele. See oli meeldiv puhkepäev.
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar