Vaba ja Tähe rist 2016
Lapsepõlvest mäletan, et me lausa ootasime seda suurt vihma. Õue jooksime juba siis, kui veel sadas, aga päris lõbu tuli hiljem, see tähendab siis, kui meie maja ette oli tekkinud tiik, kus vesi oli lausa põlvini. Seal me siis jooksime ja üksteist pritsisime, ise üleni märjad ja porised. Eriti tore oli siis, kui ka mõni auto juhtus mööda sõitma, sest tema tekitatud lained lõid uhke kaarega vastu Kolgata kõrval oleva maja seinu kuni esimese korruse akendeni välja.
Nüüd tagantjärgi meenutan, et olime vahel lausa tigedad selle vastasmaja peale. Nimelt olid sellel majal tänava poole keldriaknad, mis vett ei pidanud ja meie rõõmu sellega ruttu ära rikkusid. Enamus veest jooksis ju sinna keldrisse ja nii sai meie lõbu väga ruttu otsa.
Kuigi möödunud aastakümnete jooksul on Tähe tänaval õige palju tööd tehtud, pole olukord siiski kapitaalselt muutunud. Naabermaja keldriaknad on kinni müüritud, poriseks muutuvate kõnniteede asemel on asfalt ja sama ka kivisillutise asemel sõiduteel. Loodus teeb ikka oma tahtmist ja uputused toimivad endiselt. Nüüd on aga autoliiklus nii suur, et ükski lapsevanem enam oma võsukesi sõiduteele mürama ei julge lasta.
 |
| Tähe tn kunagi nõuka ajal, kui polnud veel asfalti. Ca 80.-ndad? |
Postitused
1 kommentaar:
Tänan, Anu, video eest! Kujutatud sündmus oli Vaba ja Tähe tänava nurgal alles mõned päevad tagasi..
Postita kommentaar