Kilde suguvõsa ajaloost. I osa Põllad.

Olen ennast kogu aja poolenisti mulgiks pidanud, kuid kaugemale minevikku ei tunginud ja mõttes kõrvale vaadata polnud ka ette tulnud. Lapsepõlves suvitasin igal aastal Loodis vanatädi Ella Sultsi juures ja teadsin, et naabrimees Jaan Hunt on tema vend, aga et ülejärgmises talus elavad Põllad ka mulle sugulased on, ei tulnud pähegi. Käisime koos vanatädi lapselapse Jaaniga nende juures mängimas ja teadsin, et neil peale meiega enamvähem üheealiste Maie, Aino ja Juta neil veel teisiga lapsi on, kuid keda see siis ikka huvitas! Mõnisada meetrit Loodi mõisa pool teeäärses väikese majas elavad Lepiku Hilda oma tütre Ernaga olid lihtsalt kauged naabrid! Loomulikult olin kuulnud Holstres elavast Antsust, tema pojast Hermanist ja ka teistest sugulastest, kuid sellel ajal oli liikumine piiratud ja kontaktid vähesed. Autosid ei olnud, busse ja ronge käis harva ja nendega ei saanudki päris kohale sõita. Kokku saadi jaanipäeval Paistu surnuaias, kus siis vanad inimesed omavahel laterdasid ja eks siis meid, lapsi, ka üksteisele näidati. Kes neid onusid ja tädisid siis ikka meeles pidas ja mis tähtsus sellel siis oli!

Rohkem hakkasin mineviku vastu huvi tundma peale abiellumist. Selgus, et peale minu isa, Hundi, oli ka minu emapoolne vanaema sündinud Hundi nime all, kuid omavahel nad sugulased ei olnudki. Suguvõsa ajaloo vastu õpetas mind huvi tundma nimelt Ott, sest tema rohkearvuliste lähisugulaste tundmaõppimine võttis mul mitu aastat aega ja enne asi selgeks ei saanud, kui ta selle paberile kirja pani. Hiljem läks uurimise järg tema omadest ka minu hõimlaste juurde, keda ta siis usinalt üles märkis. Mina pidin selleks suulisi andmeid koguma. Alles nüüd selgus, et kõik need Iidad-Aadid, Hundid, Lepikud, Põllad, Kalmu Meeta ja muud sugulasteks kutsutud, olid Juhan ja Mall Põlla järeltulijad, kelle kaheksast lapsest andsid järeltulijaid 6. Praeguseks on järeltulijate arv nii suur ja keeruline, et täpsemat ülevaadet sellest teab vist ainult minu noorim võsuke Anu. Suguvõsa uurimine sai Eesti inimeste hulgas hoo sisse tegelikult alles peale seda, kui meie riik vabaks sai! Selle siiani paljude poolt taganutetud nõukogude korra ajal kehtis kirjutamata reegel - mida vähem sa oma lähedaste ja naabrite kohta teadsid ja rääkisid, seda kasulikum sinule. Kunagi ei võinud teada, kes oli kulak, kes Siberisse saadetu, riigivaenlane või kes nuhk! Ühe oma kauge sugulase, Erna Lepikuga, tutvusin alles eile. Järgnevates lugudes püüan mõndagi meenutada, millest me terve päeva rääkisime.