Põgenesin kuumuse eest Ahvenamaale.

Minu viimase aja reisid toimuvad ikka nii, et lihtsalt tuleb mingi idee, mille järgi hakkan kiirelt tegutsema. Kuna selline troopikakuumus, mis meil mitu nädalat kestis, juba tüütavaks muutus, siis tuli minna mõneks ajaks põhjamaale. Reedel lugesin Postimehest reklaami, esmaspäeval läksin tuttavasse Perereiside ekskursioonibürosse ja järgmise pühapäeva varahommikul läkski sõiduks lahti. Õnneks oli grupis veel vaba koht, mille kohe välja ostsin. Selle aasta maikuul giidina teenitud raha tuli ju senise tava kohaselt reisimisele ära kulutada! Reisikaaslasi ei leidnud, kuigi tegin mitmele lähedasele inimesele ettepaneku kaasa tulla. Kellel polnud tervis korras, kellel nappis raha ja kellel polnud aega. Viimasel minutil oleks ühe tuttava kaasa saanud, kuid kahjuks olid siis juba grupis kõik kohad täis. Ludmilla oli aga varem juba Ahvenamaal käinud, ja tõi ta mulle tutvumiseks enda pilte ja kaarte. See oli nii meeldiv ja mulle sobiv tulevasse reisi sisse elamiseks!

Need 4 päeva olid kui muinasjutt! Vastukaaluks Riia tänava automürale ja toas olevale ca 30-kraadisele kuumusele nautisin nüüd merd, kerget tuult koos minu jaoks meeldiva 20-25 kraadilise kuumusega ja vaikust. Kogu reisi jooksul oli neli 2,5-tunnilist ja kümmekond lühemalt laevasõitu, mitu jalgsimatka mööda lamedate kividega kaetud maastikku ja ütlemata ilusaid vaateid nii kõrgelt mäe otsast kaugele kui ka saari ja purjekaid täis tipitud merele. Seltskond oli sama mõnus nagu varasematel aegadel, kui ma ise Palanga reise juhtisin. Meie 22-lises grupis oli nii vanavanemaid lastelastega, emasid täiskasvanud lastega, abielupaare kui ka üksikuid inimesi, kes kõik reisimisest mõnu tundsid. Giid oli seal varem korduvalt käinud, tegi oma tööd hästi ja teda kuulati tähelepanelikult.

Nüüd jääb veel kiita seda imetabast maad, millest ma varem peaaegu mitte midagi ei teadnud. Ahvenamaa, see on ca 6500 saart Rootsi ja Soome vahele jäävas meres, millest 60 on asustatud. Elanikke on 27 000, neist elab pealinnas Marienhamnis 11 000. Tegeletakse kalanduse, turismi ja põllumajandusega. On nii sibula- ja kartulipõlde, viljavälju kui ka õunaaedu. Majad on valdavalt värvitud punase rootsi värviga, teed sillutatud punakaspruuni asfaldiga (kasutakse lisaainena kohalikku punakat graniiti). Riigi- ja koolikeel on rootsi keel, neil on oma lipp, vapp, kirjamargid, autoregistri märgid, interneti domeen. Seaduse järgi on see saareriik autonoomne üksus Soome riigi koosseisus, milline neid tublisti doteerib.

Loomulikult kuulusid, nagu ikka ühe normaalse ekskursiooni juurde, ajaloolised kindlusevaremed, vabaõhumuuseum, vaatetorn, laev-muuseum, mitmete kirikute ja surnuaedade külastamine, ööbimine kämpingumajakestes.

Kõik oli tipp-topp ja neile, kes tahavad lõõgastust suurest tööst või muidu rahulikult puhata, on selline reis igatahes väga sobiv.