Meie kui tulnukate eest oli andnud allkirja meie grupijuht Edda-Merike ja tõotanud, et kõik saabujad lähevad viisa lõppedes tingimata tagasi. Sellel maal on niisugune kord, et kui su tööleping lõppeb, pead kohe jalga laskma, sest muidu sind lihtsalt saadetakse välja ja kas siis enam uut viisat saad, ei ole kindel. Umbes tunnikene püstijalu seismist, pääsesime seekord ilma selle "silmaprotseduurita" musta mehe naeratuse saatel viisakontrollist läbi . Transfeer ootas, pakid peale ja paarikümne minuti pärast olime oma 4* hotellis nimega Exelsoir Creek Hotel. Tõmmud mehed haarasid meie pakid ja viisid need ettenähtud tubadesse. Kuna mul kohalik raha oli veel kotist välja otsimata, panin poisile pihku 1-eurolise. Tänati sügava kummardusega. Kui nüüd ausalt tunnistada, siis oli mul see küll esimene kord elus selliselt käituda, sest varem olen ikka odavamates kohtades peatunud ja ise oma pakke pidanud tassima!
Mulle toakaaslaseks määratud daam oli vahetult enne sõitu oma suureks kurvastuseks kopsupõletikku jäänud ja seetõttu elasin ihuüksi 2-kohalises numbris.
Kuna järgmine ühisüritus oli ette nähtud peale siestat, siis ühinesin Eddaga, kes asus hotelli lähima ümbrusega tutvuma ja avastas, et paar aastat tagasi käiduga võrreldes olid tänavate nimetused muutunud. Ega ma seda nende ajalugu meelde ei viitsinud jätta, kuid niipalju siiski, et siin on ühe suguvõsa ainuvõim ja selle ühendriigi asutajaks oli vanaisast šeik. Siis tuli võimule tema poeg ja nüüd siis pojapoeg, Hotelli seina peal ja ka mujal oli 3 rahvuslikus riides meest, ehk siis vast nemad nad olidki. Uus mees , uue nimega peatänavad.
Peale paaritunnist jalutuskäiku läksime hotelli katusel olevasse basseini ujuma, kus vesi oli tavalisest vanniveest veidikese jahedam ja mage. Suurust oli basseinil piisavalt ja soovi korral oleks võinud seal päevavarju all madratsiga lamamistoolis lebada, kuid eelistasin tubast voodit. Samas oli ka saun ja jõusaal, kuid naiste aeg oli saunas hommikul ja jõusaaliga ei oska ega taha ma midagi peale hakata.Puhkasin veidi enne järgnevat ühist linna ekskursiooni.
Mulle toakaaslaseks määratud daam oli vahetult enne sõitu oma suureks kurvastuseks kopsupõletikku jäänud ja seetõttu elasin ihuüksi 2-kohalises numbris.
Paar tunnikest tukkumist ja siis hommikusöögile. Siin tegin ma vea sellega, et võtsin ka omletti ja seda suurt hulka idamaist toitu ei jõudnud seekord eriti palju mekkida. Loll ikka küll, sest üle 70 aasta on igal hommikul muna söödud ja siis nüüd kah veel! Seda viga ma rohkem ei korranud, sest igal hommikul olid välja pandud erinevad idamaised mõnusalt vürtsised road. Ainuke asi, mis kordus, olid nn. türgioad, kuid ka need olid alati erinevatest sortidest. Mulle see köök istus ja kaasa võetud pipranapsi pudeli sisu vaja ei läinud.
Kuna järgmine ühisüritus oli ette nähtud peale siestat, siis ühinesin Eddaga, kes asus hotelli lähima ümbrusega tutvuma ja avastas, et paar aastat tagasi käiduga võrreldes olid tänavate nimetused muutunud. Ega ma seda nende ajalugu meelde ei viitsinud jätta, kuid niipalju siiski, et siin on ühe suguvõsa ainuvõim ja selle ühendriigi asutajaks oli vanaisast šeik. Siis tuli võimule tema poeg ja nüüd siis pojapoeg, Hotelli seina peal ja ka mujal oli 3 rahvuslikus riides meest, ehk siis vast nemad nad olidki. Uus mees , uue nimega peatänavad.
Peale paaritunnist jalutuskäiku läksime hotelli katusel olevasse basseini ujuma, kus vesi oli tavalisest vanniveest veidikese jahedam ja mage. Suurust oli basseinil piisavalt ja soovi korral oleks võinud seal päevavarju all madratsiga lamamistoolis lebada, kuid eelistasin tubast voodit. Samas oli ka saun ja jõusaal, kuid naiste aeg oli saunas hommikul ja jõusaaliga ei oska ega taha ma midagi peale hakata.Puhkasin veidi enne järgnevat ühist linna ekskursiooni.
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar