DUBAI ehk maailma kõige.kõige. VIII osa

Neljapäeva hommikul otsustasime väikese grupiga kasutada juhust ja külastada 1998. a ehitatud Jumayrah mošeed, kus tänu Šeik Muhhammadi Kultuurilise Mõistmise Keskusele korraldatakse mitteusklikele giidi saatel tasulisi ekskursioone kord nädalas. Muul ajal on ju mošeesse minek neile keelatud! Huvilisi oli kogunenud paarisaja ümber. Kes polnud taibanud sobilikult riietuda, sellele anti selga maani ürp, õlarätik või pearätt. Peale pileti ostmist sai igaüks ka plasttopsikuga joogivett kaasa. Muhmeedluse tutvustamist alustati õues näitliku pesemistsermooniaga, kusjuures ettenäitajad kutsuti publiku hulgast. Järgnevalt pandi jalanõud riiulile ritta ja siis sai mošeesse sisse minna. Oli ka paar rida pinke, kuid valdav enamus istus ruumi keskel olevale vaibale. Nüüd järgnes kahe musta riietatud naise poolt põhjalik ja näitlustatud seletus, kuidas palvetada, mida hoones miski asi sümboliseerib ja mida muhameedlus endast üldse kujutab jne. Kuulati vaikuses seda ingliskeelset juttu, mida mina ainult aimasin eelneva lugemuse põhjal. Hiljem tegi Edda-Merike õues sellest eestikeelse kokkuvõtte ja sama jutt on kirjas ka minu 2009. a. välja antud eestikeelses vananenud teatmikus. Mošeesse ja ka tagasi sõitsime taksoga, mis mitme peale tuli küllalt odav.
Peale lõunat otsustasime veelkord külastada Deira turgu, sest ametliku ekskursiooni ajal ei jõudnud ju kõike nüansse jälgida. Seekord kasutasime lahe ületamisel moodsamat laevukest. Õhtu lõpetasime linnaosa keskväljakul, kus sõime tänavakohvikus mingit maitsvat tainasse keeratud lambaliha rooga.