Abielusõrmusest

Ema garnisoni juttude peale tuli meelde selline kas nüüd linnalegend või muidu perekonna mälestus. Jutt sellest, kuidas isal ei lubatud äsja abiellununa kuldset laulatussõrmust kanda. Sõrmus pidavat olema väikekodanlik ja mitte sobilik nõukogude ohvitserile. Siis olla isa oma ülemusi harinud. Vladimir Ilitš Lenin ise, siis kui ta abiellus Siberis olles oma Nadezda Krupskajaga, oli läinud seal küla sepa juurde ja lasknud sellel vask viiekopikalisest (sest kulda neil ei olnud), endile laulatussõrmused taguda. Ja sõrmust olla Lenin kandnud uhkelt ja ilma häbenemata. Isa argument oli olnud veenev - et kui Leninil oli laulatussõrmus, siis kõik nõukogude ohvitserid peaksid järgima leninlikku eeskuju ja et ei väikekodanlusega ei ole siin midagi tegemist, rääkimata välismaa kommete ahvimisest. Selle jutu peale olla isa rahule jäetud ning sõrmust kanda lubatud.

Kas see nüüd ka õige jutt oli, ma ei tea - aga mulle lihtsalt lapsepõlvest niimoodi meelde jäänud.

Nüüd lappasin perealbumeid ja eriti hoolikalt silmitsesin sõrmuseid. 30. aprill 1958 ametlikul registreerimistseremoonial on isal sõrmus vasakus käes ja läigib ilusti (vaata pilti). Ene-Liisi paremas käes sõrmust pole ja vasakust pilti tseremoonia aegu jäädvustatud pole. Hiljem, pulmapeol, on sõrmus mõlemal juba parema käe sõrmes. Aga eks ema ise kirjutab juurde, mis hetkel nad siis nn sõrmuseid vahetasid