Oli aasta 1960 ja mul oli paarikuune beebi, kui otsustasime Ottiga, et tuleb ikkagi kolida mehe juurde Venemaale. Ott organiseeris kusagilt veoauto ja laadis meie kraami sinna peale. Otti koht oli autokastis ja mina oma sülelapsega istusin juhi kõrval. Sõita tuli üle 200 km ja teed olid kehvad ja auto võimsus väike. Aega kulus minu meelest kindlalt üle poole päeva. Siiani on meeles, kuidas ema ja isa mind Tähe tänavalt ära saatsid - isa julgustas ja ema nuttis. Minu kogemused pisikesega olid aga liiga kasinad. Kogu aeg kartsin, et järsku külmetan lapse ära, sest veoauto kabiinis polnud ka kütet. Laps oli mitme teki sisse pakitud ja ainult ninaots paistis välja.
Pika sõidu järele jõudsime kohale, kuid laps oli nii higine, et isegi mähkmed tilkusid, juustest rääkimata. Minul nutt varuks, et mis nüüd saab. Kangem pool keelas lapse lahtipakkimise seni kui vannitoas vesi oli valmis pandud, võttis siis minu käest beebi läks üksinda teda pesema. Mind juurde ei lastud ja pärast anti nuttev laps tissi otsa. Tegelikult rahunes Epp peale söömist kohe ja jäi kenasti magama. Hiljem oli aga nii, et kui laps vannituppa viidi, pistis ta röökima. Mõne kuu pärast läks hirm mööda ja siis hakkasin ka ise üksinda teda vannitama. (Ka kõiki järgmisi lapsi vannitas esimesed kuud Ott üksinda, sest mina kartsin, et lapsed katki lähevad. Ott kohe oskas oma suurte kätega kõikide õrnade asjadega minust paremini ringi käia). Aastaid hiljem rääkis Ott, et ta olevat kusagilt lugenud, et vastsündinutel on kuni paari kuu vanuseni instinktiivne ujumisoskus ja ta oli seda oma esiklapse puhul kontrollinud. Ei pidanud paika!
Raske see noore ema elu, kui ei ole näiteks vanaema kõrval, kes õpetaks! Kust ma võisin teada, et laps, kes veel õieti pööratagi ei oska, võib siiski suure voodi keskelt maha kopsatada. See toimub nimelt nii, et ta hakkab kisama ja jalgadega rabelema ja nii tõukabki pea ees ennast voodi äärele ja ka üle ääre. Õnneks oli voodi madal ja vaibad maas! (või said naabrinaised õigel ajal jaole?). Igatahes sain ma korterikaaslaste käest kõva peapesu, kui õuest mähkmeid kuivama panemast tuppa tagasi tulin ja oma naeratava näoga beebi naabrinaise sülest kätte sain. Hiljem õppisin last kookonisse keerama ja siiani on need liigutused käe sees, kuidas teki sisse mähitud beebi viimase operatsioonina paelaga kinni köidetakse. Sipupükse pandi sellel ajal jalga alles pooleaastastele või vanematele lastele ja mähkmeid kasutati nii kaua, kui nad veel ümber püsisid ja uusi suuremaid ei hakatud õmblema.
Piima mul siiski oma arvates jätkus, kuid kui naabrinna ka sünnitas ja tema meierei oli palju produktiivsem, tõi ta sageli ülejäägi pudeliga mulle. Esialgu võtsin viisakusest vastu ja kallasin vaikselt kraanikaussi, sest kuidagi ei tahtnud eesti lapsele venelanna piima anda. Hiljem tuli vaateid muuta ja siis kõlbas küll. Tartusse tagasi tulles sai aga lisa nn. laste piimaköögist, kus tehti retsepti järgi arsti välja kirjutatud beebitoite. Seal oli mitmekülgne menüü ja iga päev viisid 5 tühja pudelit piimakööki ja said erinevaid segusid täis pudelid vastu. Igatahes ka Kaie puhul sain seda mugavat teenust kasutada. Järgmistele ilmselt hakkasin ise körte ja putrusid keetma või oli piimaköök oma tegevuse lõpetanud. Igatahes ei mäleta.
4 kommentaari:
No seda ma arvasin kohe, et kui lapsepolves vee all kainud ja siis pea peale kukkunud, et sealt see raske elu tuleb :)
Ja et mina ei saanud emapiima vaid mugavat piimaköögi teenust - hurraa! Lõpuks olen leidnud hea argumendi ja põhjuse, miks ma kogu aeg paks olen!
Ainult ema piima said lapsukesed tõesti vähe aega, kuid see, mis juurde anti , oli teile suursöödikutele LISAKS..
Ja suured söödikud oleme me siiani kõik või on see siis näljapaistetus :)))))
Postita kommentaar