Sellest Tähe tänava majast. I osa

Kahjuks on nii, et mälestusi hakkame hindama, kui oleme teatud eas, aga siis on suulise pärandi edasikandjad juba kalmistul. Alustan jutuseeriat meie linnale nii omasest kahekordsest kuurist, mille lõpp on loodetavasti lähedal. Vanaema juttudest tean, et peale mehe surma oli ta oma poegadega poolelioleva maja ehitust jätkanud ja selle arhitektuuri "pärli" nimega kaljorka või kallerii ehitas ta samast aiast kaevatud savist, segas õlgedega ja toestuseks kasutas lauavabrikust toodud nn. pinnalaudu. Mõnedel Karlova majadel (Elbergi maja Kolgata Ropka- poolsel küljel) on selle 2-kordse kuuri ühes otsas II korrusel nn. majahoidja korter. Meil on seal pesuköök. Alumisel korrusel on veel nn. trullikuur, kus seisis pesu rullimiseks spetsiaalne agregaat, mille peamiseks tööorganiks oli tugevatest plankudest kast, kus olid kivid raskuseks sees. Selle kasti all olid kummagi pool sileda aluse peal rullid, mille ümber poolniiske pesu keerati. Selleks toiminguks kallutati üks pool alla, et teisele poole juurde saada. Ja siis hakati vastavatest käetugedest kinni hoides seda rasket kasti kahekesi sikutama ühele ja teisele poole nii kaua kui arvati, et pesu juba sirge on. Töö oli väga raske, eriti kui olid veel kasvueas laps. Viimase sõja ajal ja ka aastaid hiljem hoiti selles kuuris kanu ja siiani on säilinud ainult nimi, sest kivikastist sai hiljem minu lastele liivakast ja ülejäänud karkass peaks vist veel praegugi pööningul olema.

Järgmine ruum alumisel korrusel oli vankrikuur, millele Ott hiljem pikenduse ehitas ja see sai uue nime - garaaž. Vankrikuuri kõrval oli tall, millel oli 2-kordne uks. Suveukse ülemine osa oli võrgust, et loom ikka värsket õhku saaks. Talli kõrval oli tsementeeritud sõnnikuhoidla, milline nüüd on igatsorti ehitusprahti täis loobitud. Tuleb au anda nendele tsemenditöödele, mis on tehtud ca 100 aastat tagasi. Küll on nad tugevad ja rasked lammutada, nii ilmatusuur ca 2m sügavune prügikast, mis oli pesuköögi kõrval, peldikukast, kaevurakked ja 2 vihmaveetünni, mis kõik on nüüd lõpuks kõige kaduva teed läinud.

Talli kõrval ( seal, kus praegu on tuhatünn) olid palju aastaid mitmekordsed jänesepuurid. Praadi, samuti krae- ja kasukanahku saime ainult siis, kui meie majas elav hobusemees Vana Rein pudeli õuhka eest loomad ära tappis. Minu isast selle töö tegijat, samuti kui kanade tapjat , ei olnud. Nahku parkinud olen aga isegi mina koos isaga ja korra, kui kana peadpidi aialipi vahele kinni jäi, sikutasime emaga kahekesi ta sealt välja , panime pooluimasena paku peale .Ema hoidis kinni, mina lõin kirvega pea otsast ära. Kana lendas ilma peata puuriida otsa.

Eelkirjeldatud hoone teisel korrusel oli vankrikuuri kohal nn. heinakuur, talli peal vanaema iskilik puukuur ja siis ridamisi puukuurid kõigi 7 majas oleva korteri jaoks.

Hoov oli piiratud aiaga, kus oli 2 väravat- talli juures nn. hobusevärav ja aiamaja tee otsas jalgvärav. Kuna hobusemehel oli ka korter meie majas, siis üüri ta tasus sõnnikuga ja aiamaa kündmisega, selleks siis see hobusevärav. Hoovis oli veel paar varjualust puude jaoks, sest kui rohkem küttematerjali õnnestus hankida, ei mahtunud kõik kuuri ära. Aeda üürnikud reeglina ei läinud. Olukord muutus, kui peale sõja oli suur näljahäda. Isa andis siis igale üürilisele lapikese peenramaad, kus nad omale aedvilja kasvatasid.

Õues oli pumbaga kaev,mille vesi oli poolenisti mineraalvesi ja kui tallinlased külla tulid, siis tundus see neile soolane olevat. Pesu ja eriti juukseid püüti pesta ikka vihmaveega, mis koguti nii kaljorka kui ka maja vihmaveetorude all olevatesse tsementtünnidesse. Kaevu kõrval olevas tünnis hoiti taimede kastmise vett, mis oli kaevust pumbatud ja pidi olema soe. Õu on siiani sillutatud maakividega ja laste töö oli nugadega kivide vahelt sinna kasvanud heina kõrvaldamine.

Kanalisatsioon oli majas kogu aeg olemas, s.t. üks auskuss ( tallinna murdes kraanikauss) oli peremehe köögis ja teine II korruse koridoris . Veevärgi saime alles 1962. või 1963.aasta paiku kui Ott selleks tungivalt peale käis. WC on kõikidel korteritel alles 2007.aastast.