Kui ma olin vene ohvitseripproua III

Kõige olulisem peale mehe kuppude oli naiste seas oma rikkuse näitamine. Üheks võimaluseks oli kodu. Isiklikku mööblit enamusel ei olnud, kuid laenatud asju võis ju täiendada vaipadega, mis olid toodud Saksamaalt kui polgud seal asusid. Näiteks seina ääres asuvat koikut kattis vaip, mis algas peale lae alt, tuli üle imiteeritud diivani põrandale ja kulges kuni järgmise seinani. Et asi veel uhkem oleks, kinnitati vaiba peale haaknõeltega 30-40 cm laiune ja 50-60 cm pikkune valge rišeljöö tehnikas linik, milline oli tingimata diagonaalis. Siiani mäletan kunstilist elamust ühest kaunist suvepäevast majade nelinurka ümbritsevast metsast. Oo, millised vaibad seal tuuldusid!!! Nagu 1001 öö muinasjutu haaremis.

Omaette elamus oli abieluvoodi. Loomulikult sulgmadratsid ja udusulgedest tekid ja padjad. Kogu see kõrge ehitis kaeti pistsist valge päevatekiga, 4-5 kohevaks klopitud patja laotati üksteise otsa nii, et viimane sätiti kolmnurgaks. Kõige peale pandi pitsist linik ja ka voodi alumise serva külge oli pitslinake kinnitatud samuti nagu olid paberist pitsilised servad köögiriiulitel.

Kui toimusid öölennud, pidid lendurid päeval enne seda tingimata magama. Korra läks Ott enne lende ühe kollegi poolt läbi ja nägi, kuidas sõber voodi ees vaiba peale laotatud koeranahkse poolkasuka peal puhkas, sest selleks voodi magamisvalmis tegemine oli ju väga suur töö. Olgu vahemärkusena öeldud, et ohvitseride naised oli kõik instrueeritud, kuidas oma mehega ümber käia. Ei mingit intiimvahekorda enne lendusid! Mees pidi olema korralikult välja puhanud, sest tegu oli kiirete sõjalennukitega, kus meeskonnas oli ainult 3 liiget - lendur, sturman ja radist. Kogu garnison oli üleval seni kui mehed öölendudelt tagasi tulid ja juhtus sedagi, et hiljem kirstu sai pandud ainult saapakontse või vööpandlaid. Kui selliselt kõrguselt ja niisuguse kiirusega ülalt alla sadasid, ei jäänud ju muud järele.

Keset seda suurt õue asusid prügikastid ja kui solgipangi läksid välja viima, pidid olema "viisakalt" riides. Näiteks nägin kuidas naabrinaine läks karakullist kasukaga, mille krae ja alumine äär oli hõberebase nahast, koleda pangiga üle õue. Kõik ju aknast vaatsid! Üks naaber kutsus mind oma riidekirstu (kapp oli defitsiit ja kirstuga oli lihtsam kolida kui mees jälle Liidu teise otsa tööle saadeti) vaatama. Selliseid kauneid pesuhilpe võib nüüd meie tavapoodideski näha, kuid sellel ajal oli neid ainult Saksamaal ja nõukogude naiste unenägudes.

Eestis tulid aga moodi kirjud piltidega kangad ja ühest sellisest majadega siidist laskin oma õmblejal kleidi teha, mille dekoltee oli selja pealt kaunis suur. Sõbrannadelt kuulsin garnisoni klatši, kuidas leitnant Tauri naine oli tantsulkal käinud ja kleit oli tagurpidi seljas. Eks nad ju minu pealt ka vaatasid, kuidas läänes riides käiakse.

Kui me ära hakkasime kolima, siis oli meie mööbli järgi suur nõudmine ja enamuse müüsin kallimalt maha kui olin Eestis ostnud. Erilugu oli 3 uksega läikiva riidekapiga, mille olin lubanud müüa oma korterikaaslasele. Ma polnud veel kõiki asju jõudnudki sealt välja võtta kui tuli polgukomandöri naine paari soldatiga, kes tõstisid mu asjad kušetile, lammutasid kapi algosadeks, proua viskas naabriga kokkulepitust suurema summa lauale ja läinud nad olidki. Köögimööbli jätsin endale, sest see oli ka meil suur defitsiit ja tugitoole ei tahtnud keegi, sest nende otstarve polnud selge ja need tundusid ka liiga moodsad nende jaoks.