Seekord söömisest. Kõik sõjaväelased olid kroonu toidul, kuid abielus ohvitserid võisid laupäevase õhtusöögi ja pühapäevase toidu saada kätte produktidena. Korra kuus kogunesid siis naised sõjaväelattu ja võtsid pika leti äärde ritta. Soldatid jagasid kõigile parajaid ajalehetükke ja läkski tööks lahti: ikka näputäis pipart, paarkümmend loorberilehte, želatiini jne. Järgnesid liha- ja kalakonservid, suhkur, manna, tangud, tatar, jahu , sai, leib. Muidugi ka kondentspiim. Kokku sai selline kogus, et minusugusele jätkus terveks nädalaks süüa.
Garnisonis oli ka mittesõjaväelaste jaoks nn. üldsöökla, kus olid väga maitsvad rahvuslikud toidud - türgioasupp, seenesupp ja muidugi igatsorti boršid ja praed. Korra nägin seal söömas ohvitseri, kes kasutas nuga ja kahvlit korraga. Kui õhtul sellest Ottile rääkisin, oli ta kindel, et see küll polnud nende garnisonist. Järgmisel päeval sain teada, et Leningradist oli tulnud keegi juut väeosa inspekteerima.
Kuigi meie korteri kolm daami olid sel ajal veel ilma lasteta, olin mina ainuke, kes endale süüa ei viitsinud teha. Teistel oli igaks lõunaks tingimata 3 toitu - supp, praad ja magustoit. Kui supi jaoks puljong keedeti valmis vahel isegi mitmeks päevaks, siis ülejäänud söögid tehti iga päev uued, lisaks veel pirukad. Süüa teha venelased oskavad ja armastavad. See on nagu riitus kohe, mida ma olen kogenud ka hiljem vene lastele ekskursioonile kaasa pandud toidukoguste järgi. Esialgu arvasid nad, et ma olen vaene või ei oska midagi teha ja kui kella 5 paiku oli pirukasöömise aeg, siis kutsusid mind ka kööki ühissöömingule. Muidugi ei saanud ma keelduda, sest see oleks neid solvanud ja ise pirukaid teha ma tõesti ei viitsinud. (Lapsepõlves oli saiakeste tegemine kolmest kilost jahust minu igalaupäevane kohustus.) Õnneks tuli mul geniaalne idee - õpetasin venelannad kohvinarkomaanideks ja siis oli ütlemata mõnus kui kostis köögi poolt hüüe - Anjake, palun tee nüüd kohvi, pirukad on juba valmis.
Korra tegime kampaga ka pelmeene. Mitu tundi läks aega, kuid oli väga lõbus. Kahjuks polnud sellel talvel nii külmi ilmu, et väljas aknalaual oleks need külmanult terve talve söödavad püsinud ja osa neist riknesid. Külmustuskapid polnud loomulikult sellel ajal veel nõukogude inimesteni jõudnud.
Mis puutub joomisse, siis seda eriti ei olnud. Kuna meie ringkonnas oli tegemist lenduritega ja nende pulssi ja vererõhku kontrolliti igal hommikul, siis loomulikult ei tahtnud keegi töökohta kaotada ja oodati seda 2-kuulist puhkust, millal sai teha, mida soovisid ja kõik oma 10 kuuga kogutud raha kasvõi maha juua. Mammi jutu järgi Ott olevat puhkuselt tagasi minnes temalt sageli sõiduraha küsinud, mille ta järgmisel puhkusel käigul muidugi mitmekordselt tagasi maksis. Ott aga ütles , et see polnud teps mitte nii, sest tal oli sõiduks ju priipilet. Raha laenamist ta aga maha ei salanud!
Eriline lugu oli šokolaadiga. Sel ajal kui me veel abielus ei olnud, anti lendavale koosseisule iga päev 100-grammiline tahvel kätte. Kui Ott külla tuli, siis oli tal neid ikka mitukümmend tükki kingituseks kaasas. Kui abiellusime, vähendati üldist normi 50 gr peale ja hiljem anti sööklas ka seda ainult vedelikuna juua. Nii ei saanudki ma kuigi kaua magusauputust nautida.
Garnisonis oli ka kultuurimaja, kus töötasid mitmesugused ringid ja muide kaunis kõrgel tasemel. Põhjus oli selles, et nooremate ohvitseride abikaasad olid sageli hea haridusega ja neil polnud kohapeal mitte mingit tööd. Eks nad siis püüdsid isetegevusega aega täita. Vanemate ohvitseride naised olid valdavalt endised külaplikad, kes suure raha ja hea elu peale saanutena olid tegelikult kaunis lollid. Toimusid mitmesugused võistlused. Mina näiteks olin garnisoni meister väiksekaliibrilisest püssist laskmises.
Kultuurimajas oli mitu korda nädalas kino, kuid reklaamis ei märgitud kunagi muud, kui ainult filmi pealkiri. Kui saal pimedaks läks ja uksed lukku keerati, siis oli selge, et nüüd tuleb jälle hiina film. Lahtiste uste puhul oleksid ju kõik jalga lasknud, sest need olid isegi meie kaalaste maitsele totralt naiivsed ja liigselt poliitilised. Positiivsed kangelased olid valgetes ja negatiivsed mustades riietes. Nägudest ei saanud muidugi midagi aru, kes oli kes, kõik ühed pilukad.
Toimusid ka tantsuõhtud ja kui mul juba beebi Epp oli, siis oskasin teda nii ilusasti kookoniks keerata ja jätsin laia voodi peale magama kui ise tantsima läksime. Loomulikult vaatasid ka naabrinaised tema järgi (kui nad just ise ka tantsimas ei olnud). Aga tantsida me Ottiga armastasime mõlemad.
Postitused
1 kommentaar:
Igavesti põnevad kirjutused ja kuigi palju on juba kirja pandud, siis ootan ikka järge. Tulevaste põlvede heaks oleks kena, kui sa järgmist osa kirjutades paneks kirja ka need aastaarvud-kuud, mil sa seal Ouduvas viibisid. Nooremale põlvkonnale on need aastaarvud kindlasti sama kauged kui muinasaeg, aga ikkagi.
Postita kommentaar