Kui ma olin vene ohvitseriproua II

Garnisonis oli täiesti eraldiseiseva osana nn. gorodok (linnakene), mis oli elutsoon. See koosnes mitmesugustest majadest. Kõige vanemad olid soome majakesed, kus elasid kaks perekonda. Ühed käisid sisse maja ühest otsast, teised teisest. Veidi uuemad olid Stalini-aegsed 2-kordsed majad, sellised, millises nüüd Kai Tallinnas elab. Kõige uuemad oli mitme trepikojaga 3-kordsed majad. Meie elasime kordamööda neis kõikides, viimasena 3-toalise korteri ühes toas. Siit sain ma ühiselu kogemuse. Soome majakeses olime nii vähe aega, et ei jõudnud sinna mööblitki muretseda, vaid kasutasime KETSI (korterimajanduse osakond) abi, s.t. magasime laenutatud kitsas raudvoodis ja sõime logiseva räämas laua pealt, istusime samasugusel kahel toolil. Nagide ja riidekapi asemel olid seina löödud naelad. Kööki ei mäleta, ju ma vist sinna naabriga maad jagama ei läinudki.Ühist haisevat peldikut tuli küll kasutada.

Mõne aja pärast saime järgmisse etappi, kus elasime koos kõrgema ohvitseri ja tema arstist prouaga, kes töötas kohalikus haiglas kas sanitari või nooremõena. Kohta oli tal vaja meediku kutse säilitamiseks. Siia tõime juba Eestist oma mööbli! Köök oli meil ühine nagu ikka, s.t. kummalgi oma kapp seina peal ja selle all kapplaud. Puudega köetava pliidi nurga peal oli mõlemal oma kerosinka (perooliumi priimus). Oli ka tõeline wc ja pesemisruum. Ükskord sõime köögis ja vestlesime omavahel, loomulikult eesti keeles. Samas tegi naabritele süüa nende majateenija, kes hakkas järsku meiega rääkima ja teatas, et ta saab poolest meie jutust aru. Selgus, et ta oli kohalikust külast pärit vepsalane, sugulane ugri-mugri hõimust. Eks me siis veidi võrdlesime keeli omavahel. Olid sarnased küll.

Järgmine edutamine oli siis sinna kõige uuemasse majja. Korteri (s.t. toa) saime kätte vahetult enne puhkusele minekut ja kavatsesime ka remondi enne ära teha, sest ülejäänud 2 toa elanikud olid ära sõitnud. Nüüd aga selgus, et toas olid kaaselanikud, kelle sarnaseid ma enne tõesti ei olnud näinud. Ott sai sanitaarosakonnast 100% dusti ja kuna meil oli ka tolmuimeja, siis pani ta gaasimaski pähe ja laskis kogu korteri seda kanget mürki täis. Panime uksed kinni ja sõitsime ise koju. Kui tagasi tulime, läks koridorinaabritega mölluks lahti ja nad olid valmis meid lausa kohtusse kaebama. Meie korteri ukse alt oli tulnud koridori mitme sm laiune rivi lutikaid ja nemad olid sunnitud hakkama neid hävitama, et nad nende korteritesse ei tungiks. Tegime siis oma ukse lahti ja kogu see elamine oli surnud lutikaid, kärbseid ja tarakane täis. Aknapragude vahed olid elukatest lausa mustad, ainult uppis tagumikud paistsid välja. Jälle läks käiku tolmuimeja, seekord teisest otsast. Kõige hullemalt oli kohkunud see mees, kes Ottile dusti andis, sest ta ei teadnud, et meie korter oli otse kindrali korteri peal. Õnneks oli ka kindral puhkusel olnud!

Ega me nenest elukatest tegelikult kohe lahti ei saanudki ja kui me oma kalli, spetstellimise peale Tartus tehtud kušeti jälle kodulinna viisime, siis tulid nad sindrid ka Tähe tänavale kaasa. Taadi käest saime sublimaadi nimelist vedelikku ja see nad siis lõplikult tappis.