Sellest Tähe tänava majast. II osa

Kui vanaisa Jaak Unt Karlova mõisniku Bulgarini käest 1911. a. sajaks aastaks obrokikimaa sai ja ehitama hakkas, oli praeguse Sõbra tänava asemel rukkipõld olnud. Meie tänava nimi oli Zvevzdnaja uulitsa. Maja ehitati tolleaegse tava järgi nii, et ta ennast ära tasuks - odavatest materjalidest väikeste korteritega. Esialgu oli kahekordses majas 8 1-toalist korterit, kummalgi korrusel 4. Korter pindala oli ca 20 ruutmeetrit, tuba 13-14 ja nn. kööktuba 6-7 ruutu. Tubade vaheseinad olid pinnalaudadest ja pliit oli ehitatud ahju sisse. See oli selline 2 pliidirauaga orv, mille kütmisel ka ahjutruup soojaks läks. Peremehel olid hiljem veidi teise jaotusega ruumid. 2 korterit ehitati kokku ja ka pliit oli köögis eraldi. Kui vanavanemate kolmest lapsest ainus ellujäänu, minu isa Udu Hunt, 1935. a. naise võttis, sai tänavapoolsest toast nn. isa kabinet. Keskmine tuba oli söögituba ja õuepoolne vanaema magamistuba. Meie ema ja isaga elasime veel kuni minu õe sündimiseni 1940. a. ja ka mõni aasta peale seda teisel pool koridori selles 1-toalises korteris, kus on nüüd õetütre magamistuba ja vannituba. Hiljem sai see vanaema toaks ja ka tudengite toaks jne.

Keldris oli igal korteril oma komku, kuid peremehel oli lisaks suur ruum - õunakelder, kus seinte peal olid pikad riiulid.

Viimase ruumi nimetamisel tuleb tingimata meelde II maailmasõda ja pommitamised. Niipea, kui kuulsime lennukite põrinat, hakkasid undama vabrikuviled ja meid, lapsi, kamandati kohe sinna keldrisse, kus õuna-riiultele olid laotatud mingid vaibad või vanad tekid. Seal me siis istusime või magasime seni, kui anti viledega signaal õhuhäire lõpust. Veel aastakümneid peale sõda, kui tehti tsiviilkaitse harjutusi, oli seda vilet kuuldes tunne, et nüüd peab keldrisse jooksma hakkama.

Alumise korruse õuepoolses koridoris oli 2 kemmergut range jaotusega - õuepoolne ülemise ja majapoolne alumise korruse rahva jaoks. Spetsiaalse haisu järgi võis ennustada madalrõhkkonda, kuid enamuse aega tegid ventilatsioonikortsnad oma tööd korralikult. Eriti hull oli aga siis, kui käis hobuvaadiga sibi. Hoovis asuval tsementhoidlal võeti kaan pealt ära ja tavaliselt vindised mehed hakkasid villkoppadega selle sisu oma puuvaatidesse ammutama. Ega siis kogu see värk alati täpselt vaadiaugust sisse ei läinud. Jube hais kestis peale nende meeste käimist vahel mitu päeva.

Majaperemehe isiklikuks villkopaks oli pika puuvarre otsa kinnitatud sõjamehe kiiver. Sellest tuli ka kunagi poliitilisi pahandusi ja mul jäigi arusamatuks, kuidas seda ametnikele seletati ja kas see oli tõesti vene kiiver või siiski saksa oma. Seda kasutati siis, kui hobusemeest enam majas polnud ja oli vaja tikripõõsaid ja õunapuid väetada. Vastavat tööd tegid kaks meest suure lume ja külma ilmaga. Kevadel tuli aed paberitest puhtaks teha ja need pesuköögi katla all ära põletada.

Ei mäleta, et kemmerg oleks kunagi ropp olnud, sest kõik koristasid enda järel ja kui mitte, siis oli teada, et kummalt korruselt süüdlasi otsida. Hiljem ehitas õetütre mees kahe asemel ühe ruumi ja praegu on seal mingi hoiuruum.