Tiiu lugu.

Olgu neid lapsi kui palju tahes, kuid kõik on nad armsad ja eelmise kaotusest ei saa enne üle, kui järgmine silmarõõm sind lohutab.Vanemad lapsed olid juba üle 10 aasta vanad, kui otsustasime, et eestlaste iivet tuleb siiski tõsta. Eks ma ikka natuke kartsin ka, kuid ootamise ajal olid suureks toeks minu vanemad plikad. Olin tutvunud suurte kogemuste ja samariitlase hingega medõe Luulega, kellel olid väga sandid elamistingimused. Kevadisel ajal oli Tartu lennuväli kinni, s.t. seal puudus kõvakate ja lennukid ei saanud ju pori peale maanduda. Ott lendas siis Pärnu lennuväljalt ja Luule ööbis sageli minu pool. Samuti oli ta siin sellel öösel, kui minu aeg oli kätte tulnud. Suure sündmuse ootel oli mul haiglasse kaasavõtmise kompsuke valmis, panin ennast riidesse ja äratasin tasakesi Luule üles. Miskipärast kuulsid neid ettevalmistusi Epp ja Kai. Kargasid püsti ja hakkasid rõõmutantsu tantsima, kas kas sa nüüd juba lähedki! See oli nii naljakas ja samal ajal kuidagi rahustav!

Kiirabi autosse esialgu Luulet kaasa ei tahetud võtta, kuid ta tegi selgeks, et ta vahetus algab kell 8 hommikul, s.t. 3 tunni pärast ja ta lihtsalt peab tööle minema. Sünnitusmaja Toome peal oli siis remondis ja me sõitsime Maarjamõisa uude kliinikusse. Luule asus ruttu tööl olevale brigaadile appi ja reedel 14. aprillil 1972. a. kell 7.00 sündiski minu järjekordne tütar, kes kaalus 4,5 kg ja oli 53 sm pikk. Ei saa just ütelda, et see sünnitamine kerge oleks olnud, sest peale minu koguka kere oli laps pärinud ka Otti suure pea. Igatahes õmbluste tegemine oli ka kole valus ja kahjuks ei kasutatud sellel ajal mingit tuimestust.

Hoolitsus minu kui Luule sõbranna eest oli nii hea, et mind pandi äsja desinfitseeritud palatisse üksinda. See oli aga mulle kole öö! Tulid meelde ämma jutud sellest, kuidas sünnitajad oli peale lapsega mahasaamist verest tühjaks jooksnud ja mul olid suured haavad. Magama jääda ei julgenud, voodist tõusta oli keelatud mitu päeva, signalisatsiooni palatis ei olnud. Hakkasin siis hõikuma, et mõni mind vaatama tuleks. Karjusin kaunis kaua enne kui ilmusid kaks noorukest õde küsimusega, et kas teie siin hõigute. Me arvasime, et poisid akna taga teevad kellelegi nalja. Vahetati verised kaltsud ära, varsti oli hommik käes, tuli uus vahetus ja ka uued palatikaaslased.

Maarjamõisa selle palati aknad oli vastu lõunapäikest ja neid avada polnud võimalik muidu, kui tuli ronida aknalauale ja sealt ülemine ruut lahti õngitseda. Koristajad (sanitarid) olid sellel ajal suur defitsiit ja seepärast ülbused ise. Nii me siis ronisimegi naistega kordamööda aknalauale, kui õhust puudus tuli. Isiklikke pükse kanda ei olnud sellel ajal haiglas lubatud ja kõigile anti ilmatusuured linad, mis tuli kokku keerata ja millised me siis haaknõeltega särgisaba külge kinnitasime. Linasid anti ka ainult minimaalsel hulgal ja neid soovitati aegajalt ringi pöörata, et kuivem koht peale jääks. Igatahel esteetiline see vaatemäng küll ei olnud!

Kui Ott meid koju tõi, ei võtnud ta ise riidestki lahti, nõudis minu käest dokumendid ja läks lapsele nime panema. Ma lausa hakkasin nutma, et mis nime sa küll paned, mina laulsin juba haiglas oma pisikesele Valgre laulu "Tiiu, Tiiu, sole mio..." Ott ütles, et lühikese, 3 tähte on meie pere traditsioon. Õnneks oligi nii, ainult üks nendest tähtedest oli kahekordne ja vist sellepärast nime omanik ise kasutabki TIU.