Meie teine silmarõõm Kai.

Olin kogu teadliku elu mõtelnud, et tahan vähemalt kolme last ja kena oleks kui oleksid ka kaksikud. Meie olime Siiriga ainult kahekesi ja alati oli probleem selles, et tema oli väike ja mina suur. Suur pidi väikest hoidma ja ka rohkem igatsorti tööd tegema. Kaie oodates olin kogukas nagu emalaev ja lootsin tõesti kaksikud. Elasime juba Eestis minu vanemate majas ja siis oli (nagu aastaid hiljem selgus) ainuke võimalus, kuna Ott oleks mind ise võinud sünnitusmajja saata. Heitsime koos magama ja kui mul öösel valud hakkasid, ei kavatsenudki ta üles tõusta, sest arsti määratud tähtpäevani oli veel 3 päeva aega ja telefon oli üle koridori isa kabinetis jne. Tõeline põhjus, miks mind tema asemel ema pidi haiglasse saatma, jäigi minul teadmata. Ega minuga ka haiglas suurt ei tegeletud. Peale kohustuslikku raseerimist ja klistiiri viidi palatisse ja kästi rahulikult oodata. Hommikupoole ööd ilmus üks tohter oma kahe tudengiga, kes hakkasid õppe otstarbel minu kõhtu mõõtma, kuid järjekordse tuhu saabumisel jätsid mõõtmise pooleli ja lihtsalt läksid minema. Kadedusega vaatasin kõrvalvoodis olevat sünnitajat, kellel mees hoidis kogu aeg kätt, lohutas ja julgustas teda. Need tundusid olevat mõlemad arstiteaduskonna tudengid. Aeg aga läks ja minu juurde keegi ei tulnud. Hommikune vahetus läks kella 7 paiku minema ja järgmine ei tulnud veel kohale. Kui siis üks ämmaemand lõpuks mind vaatama tuli, oli ta esimesed sõnad, et tõuske ruttu üles, ärge voodisse sünnitage, hoidke kahe käega alt kinni. Nii ma siis koperdasin kõrvaltuppa ja kui mu lapsuke teisipäeval, 1961. a. 25. aprillil kell 8.00 ilmavalgust nägi ja peale pepulaksu karjuma hakkas, oli ta nägu üleni punaseid täppe ja laike täis. Juurde tulnud arst lohutas, et see on sellest, et ta on teil liiga suur (4,150 kg raske ja 54 sm pikk) sündimine venis natuke kauaks. Küll need täpid ära kaovad. Paari kuu möödudes tõesti kadusid.

Omaette probleem oli ka haiglast koju saamisega, sest olid maipühad ja mitmed tänavad olid suletud. Pidin ootama, kuna paraad ära lõppes. Lastele järgi tuleja oli küll alati Ott ise.