Tea ja Tähe 73, vol 1

Alustame siis algusest ja peame kinni kui lõppu jõuame... Minule teadaolevatel andmetel veetsin ma Tähe 73 oma 1. eluaasta. Ilmselt elasime kunagises korteris nr. 2, praeguses minu magamistoas (Ene-Liis oskab kindlasti nii siin kui edaspidi minu väiteid, kas kinnitada või ümber lükata sest minu mälu tundub olevat selektiivne ning ma ei ole kindel, kas kõik, mida mäletan ka nii oli või tahaksin ma, et see nii oleks olnud...). Kuna minu ema, Siiri-Mai, suunati pärast TRÜ bioloogina lõpetamist tööle Toila Kalakombinaati siis sai meie uueks elukohaks Jõhvi linn, kus sündis ka minu 1 a. ja 2 kuud noorem õde Kaja. Isa, Volli, kes on geoloog, jäi tööle Tartusse. Minu teada elasime Jõhvis ca 4-5 aastast ning kui mina olin 5.a. kolisime Keilasse sest sinna rajati uus geoloogia keskus. Keilasse jäin ma kuni 19.a-ni, mil kolisin elama, ajutiselt, Tartusse. Aasta oli siis 1984. Seega väike tehe: 2008-1984=24 e. nii kaua olen ma siis ajutiselt Tartus elanud ja seda kõik Tähe 73 majas.
Lapsepõlv ja Tähe tänav
Lapsepõlves sattusime Tartusse üsna harva. Keila oli kaugel, tollel ajal autod aeglasemad, see-eest käis tihedamalt ronge aga kuna meil oli ka teine vanaema, Elisabeth Kaarus, kes elas Tapal, siis enamiku koolivaheaegu veetsime tema pool. Tartusse tulek oli nagu suur pidupäev – seal ei pidanud me midagi tegema, meid võeti vastu kui kalleid külalisi ning ma sain suurema osa oma ajast veeta lapsepõlve lemmiktegevuse e. siis raamatute lugemisega. Minu vaieldamatud lemmikud olid raamatud sarjast „Seiklusjutte maalt je merelt” ning need olid mul kõik läbi loetud, mõned ka mitmeid kordi nagu näiteks „Kolme Musketäri” saagad. Lugesin ma Memme-Taada magamistoas põrandal nende suure voodi taga sest ilusa ilmaga pidid ju lapsed ometi välja aias olema aga mitte toas raamatuid lugema.
Mäletan, et Memme pool oli alati külm. Talvel see just kuigi mõnus polnud, kuid seda enam oli mõnus jahe kuumadel suvepäevadel (minu lapsepõlves oli ikka talv külm ja lumine ning suvi soe).
Kui me Tartu saabusime küpsetas Memme alati hapupiimakooki. Tal oli selline ümar keskelt auguga koogivorm (huvitav, kus see nüüd võiks olla) ning minu arusaamist mööda küpsetas ta seda kooki suures ahjus (kas ka suvel...). See oli maailma parim kook, mitte liiga magus ja alati rohkete rosinatega! Olen ka ise hiljem seda kooki järgi püüdnud teha, kuid mitte kunagi ei ole see nii hea välja tulnud.
Kui me väiksemad olime magasime ikka Memme-Taada voodis. Huvitav, kus nad siis ise magasid sellel ajal? Voodi oli uksepoolsest küljest täitsa lohku vajunud ja nii me veeresime Kajaga alati teineteisele otsa sest üks külg oli palju kõrgem kui teine. Enne magamajäämist lugesime alati seinakella lööke, et palju kell oli kui magama läksime. Minu arust läksime Tartus alati palju hiljem magama kui kodus Keilas.
Tauri-pere muid kortereid mina ei tea kui ainult seda Riia-tänava oma. Kui me seal külas olime, küsisime alati, et millal me Tartu minema hakkame e. see tähendas siis Tähe tänavat. Ma ei jõudnud ära imestada, kuidas see Tauri pere küll sinna ühte tuppa magama mahub... Meil oli Keilas Kajaga kahepeale oma tuba.
Veel mäletan ma vastas majast Lillit ja Allut. Nad olid minu mälu järgi hoopis teistsugused – tumedate lokkis peadega. Mäletan, et ükskord kui me Tähesse tulime oli Memme korteri eesuks millegipärast lukust lahti. Meie ehmatasime muidugi väga ära, et äkki on vargad sees, ei julgenud tuppa minna. Siis läksime Lilli-Allu poole abi järele ning nemad helistasid Riia tänavale, (mobiile polnud siis veel leiutatud) Memme oligi vist seal, ta oli ukse meelega lahti jätnud sest teadis, et meie tuleme. Ma arvan, et sellegipoolest me vist ei julgenud uksi tuppa minna ning kas jäime Kolkide poole ootama või läksime Riia tänavale, seda ma enam ei mäleta. (Lugu võis olla ka niipidi, et meie läksime abi otsima Tauride poole aga Memme oli Kolkide pool...).