Sellest Tähe tänava majast. III osa

Ühe korraliku maja juurde kuulub tingimata aed. Nii kummaline, kui see ka pole, kuid enamik inimesi (s.t. naisi, meeste kohta on mu andmed puudulikud) hakkavad aiatöö vastu huvi tundma alles siis, kui 35 aastat täis on. Lapsepõlvest on meeles need nn. rohimised, mis mulle mitte kuidagi ei istunud, kuid töö tuli teha. Mõnda asja saab ka mõistusega kergemaks teha, nagu mu kallis abikaasa sageli ütles. Tema mõtles välja igasuguseid töid kergendavaid mehhanisme, aga mina jälle võtteid. Kutsusin ümbruskonna lapsed kokku, seletasin töövõtted ära, istusin väikese pingiga peenarde vahele ja lugesin ette muinasjutte. Töö sai tehtud ja kõik olid rahul. Just praegu helistas minu lapsepõlve sõbranna Aino ja kinnitas seda juttu.

Kõige umbrohuvaesem oli aed siis, kui meil olid jänesed. Kui oma heinast ei jätkunud, siis käisime Sõbra tänavalt haljasribadelt lisa kitkumas.

Nüüd on juba ammu olnud just aed minu põhiline tõmbenumber selle maja juures. Ühe päranduseks saadud korteri, praeguse nimega Ene suvila, ehitasingi nimelt selleks, et oleks koht, kus peale aiatööd ennast pesta ja riideid vahetada. Aia minevikust mäletan vanaema jutte, kuidas 1939/40 aasta külm kõik õunapuud peale antonovka ära võttis ja imelikul kombel on mul meeles ka külmaeelsete pirnide maitse. Uuesti istutatud puud hakkasid jälle vilja kandma ja vana antonovka kannab praegugi. Teda on mitu korda üles tõstetud ja tüve hoiab kinni ainult õhuke kooreriba. Isa palus, et sellel puul lastekse surra vanadusesurma.

Vanaema tuluallikaks olid tikrid. Neid oli enne minu laastamistööd meie aias 10-12 sorti, mis erinesid nii valmimisaja, suuruse kui ka maitse poolest. Majanduslikult rasketel aegadel viis üks ülesostja neid rongiga suurte kohvritega Tallinnasse, sest meie omad said mitu nädalat varem valmis ja seal maksti nende eest rohkem. Marjade korjamine oli raske sunnitöö ja eriti vastik oli see, et peale korjamist oli lühikeste käistega kleiti käte kriimude pärast piinlik kanda. Ära nad korjama pidi ja moosimarjad veel puhastama kah. Palju mugavam oli hiljem veini jaoks korjata, sest siis ei pidanud suuruse järgi valima, lehed puhusid hiljem tolmuimejaga ära ja pressimiseks kõlbasid nad küll.

Ülejäänud aiakraam - porgandid, kapsad, lillkapsad, herned, sibulad ja tingimata türgioad, kuulusid pere söögilauale varem põhitoiduks, hiljem lihtsalt meeldivaks ökoloogiliselt puhtaks lisaks. Taimede mürgitamist tehti meil üldiselt väga vähe. Praegu kasvatan peale viljapuude, tikrite, punase sõstra ja vaarikate ainult tilli, murulauku, rabarberit. Mul on tõsiselt kahju, et meie aia mullastikul ei saa kasvatada mustsõstraid ja õunapuudest kuldrenetti, ühed ei kandnud marju ja teised läksid järjest vähi tõttu välja. Mullastikust veel niipalju, et sõja ajal enne, kui linnast põgenesime, kaevas isa aeda augu, kuhu maeti kööginõud ja muu odavamat sorti kraam. Tagasi tulles olid kõik alles ja kaevati nad jälle välja ja külvati sinna kohta kaalikad. Õige mitu aastat oli väga hea saak, kuid hiljem läksid kaalid puiseks nagu nad varemgi olid olnud.

Eriline lugu on lilledega, sest nende olemasolu viitab heaolu tasemele. Enne sõda oli lillede valik väike, aga kui terve kvartal Tiigi tänavas maha põles ja seal elanud isa sugulane Anna-tädi meil peavarju leidis, tõi ta ka oma endisest aiast lumi- ja märtsikellukeste sibulaid meie aeda. Vaba tänava naaber kasvatas aga stsillasid, mida ta tänaval kimbukestena müüs. Kui palusime talt mõnda sibulat, kinkis ta meile selle asemel kimbu õisi. Ikkagi konkurent! Ei tea, kas tulid appi hiired või linnukesed, kuid mõne aasta pärast olid ka meie pool traataeda üksikud õied tekkinud, millised ma kohe piirist kaugemale isutasin ja paljundama hakkasin.

Eriline kahju oli mul uhkest valgete tulpide puhmast, mis olid aiatee ääres ja mille asemel ühel hommikul oli auk. Ja ikka on see ca poole sajandi tagune kaotus meeles, kuigi nüüd on mul tänu väimehe emale ja veel mõnele teisele heale inimesele selliseid valgeid tulpe rohkem kui üks punt.

Seoses aiaga ei saa märkimata jätta minu suurt armastust, ümbruskonna suurimat tamme. Isa, kes oli sündinud 1906. a., olevat puu tõrust üles kasvatanud. Mäletan, kuidas ta kärpis alumisi oksi, et puu ikka kõrgusesse kasvaks. Vahepeal oli oht, et puu läheb keskelt pooleks, kuid õnnestus saada mehed, kes osa suuri oksi ära saagisid ja teised, kes kaks suurt ladvaoksa vaieriga kokku sidusid. Tööd on temaga küll palju. 2007. a. sügisel viisin tänavalt 25 ja aiast 15 kärutäit tõrusid kompostihunnikusse. Lehtedest me ei räägi, see on kerge värk!